Jep, silm lausa puhkab, "stiilsed" inimesed on ülekõige.
Ps! Number 29 mulle isegi meeldib, moepolitsei tule vahista mind nüüd!
http://www.buzzfeed.com/mjs538/the-30-most-outrageous-red-carpet-outfits-of-the-2
Wednesday, December 30, 2009
SUUR FILMIOROSKOP
Mina kui tõeline astroloogiahuviline nagu mulle lähedalseisvad isikud võivad kinnitada, leidsin taaskord ühe fantastilise hororskoobi mõnurportaalist www.vello42.com (kliki lingil raisk ja saad teada milline tuleb aasta 2010).
Head aastavahetust kõigile!
INDIA SAAGA JÄTKUB...
Mulle meeldib väga teiste blogisid tsekkida, aga enda omaga ma eriti tegeleda ei viitsi.
Jõudsin mõne päeva kohta veel asju kirja panna, jeeee.
3.DETSEMBER, NELJAPÄEV
Seifist võtsime asjad välja, sest see jumbu, kes seal receptionis omastarust admin. on, viitsib seifi ainult siis lahti teha kui tal tahtmist on, olgugi et me maksame selle eest. Raha maksis ta aga rõõmuga tagasi, ju siis laiskus kaalus raha üles.
Sain ühe paki kaasa võetud Kalevi transrasvasid jaotatud. Ühe pehme mänguvarese sain ka ära antud, mingile väljakukkunud piimahammastega väikesele tüdrukule, aga siis tulid eemalt jooksuga 10 ta sõpra käed laiali ja nõudsid ka endale head-paremat, kahjuks polnud mul aga rohkem kaasas ja nii see gäng piiraski mind seal natuke aega.
Üks schacki omanik üritas meile tünga teha. Siin on enamasti nii, et rannatoolid on tasuta, aga see putka mille ees nad on, sealt pead siis süüa-juua tellima midagi. Me tellisimegi, aga too tädi pani arvele ikkagi rannatoolide eest raha juurde.Me polnud nõus maksma, kuna oleme ikkagi vaesed ida-eurooplased ja ise ta algul ütles et need on tasuta. Kõndisime lihtsalt minema,pömm, aa aga söögi eest maksime, nii vaesed me ka polnud:D
Siis rentisime pooleks tunniks scootrid, isa oli närvis et mulle kiirem sattus ja tahtis ära vahetada. Üle ühe mässiv laine hüpates läksin tasakaalust välja ja oleksin äärepealt külili käinud, aga see oli vinge ja pool tundi läks väga ruttu.
Rannal lebades nägin eemal meres mingit 3nurkset uime ja läksin juba paanikasse et tegemist on haiga(kuigi ma ise siin ühes sissekandes just haisid kaitsva kõnega hakkama sain), aga lähemal vaatlusel selgus et tegemist oli hoopis paari delfiiniga. Sealsamas nende lähedal ujus paar inimest ka, aga inimeste lähedale nad eriti ei tahtnud tulla ja sulpsasid kaugemale.
Õhtul kõndisime kogemata mingist hinduistlikust riitusest mööda; hunnik mehi istus maas ja jorises midagi ja nende ees oli ehitud lilleline altar, kus siis ka mingid inimesed askeldasid ja viirukit ja muud kraami põletasid.
4.DETSEMBER, REEDE
Kuna olime eilsest ära kõrbenud, mõtlesime ranna asemel vahelduseks Goa osariigi pealinna Pananji'sse minna. Läksime sama bussiga millega kohalikudki sõidavad. Pilet u.15km kaugusesse Pananji'sse oli u.2-3 eesti krooni, taksoga oleks kordades kallim olnud, kuigi ka mitte üle jõu käiv. Seepärast ma imestangi, et miks inglased, kes siin kõike põhimõtteliselt tasuta saavad (God, bless the vahetuskurss eksole) nii kitsid on. Tingivad(ok ma saan aru et see käibki siinse kauplemise juurde), igisevad ja kerjustele raha ega midagi ei anna jne.
Pananji igaljuhul on umbes Tartu suurune ja muidu ka natuke troopilise Tartu moodi jõeäärne linn. Käisime ühes templis, mis asus mäe otsas. Kui muidu on Indias igal pool ümberringi hull kisa ja autode signaalid jm. lärm, siis seal oli täiesti vaikne , rahulik ja mõnus. Ja hea vaade linnale oli sealt ka ja üldse oli üks mõnusa auraga koht.
Tagasiteel tankis buss nii, et reisijad olid sees ja mootor käis. Natuke suitsiidne, aga noh siin nii palju rahvast, et kedagi kotigi kui paar tükki õhku lendaks...
Jõudsin mõne päeva kohta veel asju kirja panna, jeeee.
3.DETSEMBER, NELJAPÄEV
Seifist võtsime asjad välja, sest see jumbu, kes seal receptionis omastarust admin. on, viitsib seifi ainult siis lahti teha kui tal tahtmist on, olgugi et me maksame selle eest. Raha maksis ta aga rõõmuga tagasi, ju siis laiskus kaalus raha üles.
Sain ühe paki kaasa võetud Kalevi transrasvasid jaotatud. Ühe pehme mänguvarese sain ka ära antud, mingile väljakukkunud piimahammastega väikesele tüdrukule, aga siis tulid eemalt jooksuga 10 ta sõpra käed laiali ja nõudsid ka endale head-paremat, kahjuks polnud mul aga rohkem kaasas ja nii see gäng piiraski mind seal natuke aega.
Üks schacki omanik üritas meile tünga teha. Siin on enamasti nii, et rannatoolid on tasuta, aga see putka mille ees nad on, sealt pead siis süüa-juua tellima midagi. Me tellisimegi, aga too tädi pani arvele ikkagi rannatoolide eest raha juurde.Me polnud nõus maksma, kuna oleme ikkagi vaesed ida-eurooplased ja ise ta algul ütles et need on tasuta. Kõndisime lihtsalt minema,pömm, aa aga söögi eest maksime, nii vaesed me ka polnud:D
Siis rentisime pooleks tunniks scootrid, isa oli närvis et mulle kiirem sattus ja tahtis ära vahetada. Üle ühe mässiv laine hüpates läksin tasakaalust välja ja oleksin äärepealt külili käinud, aga see oli vinge ja pool tundi läks väga ruttu.
Rannal lebades nägin eemal meres mingit 3nurkset uime ja läksin juba paanikasse et tegemist on haiga(kuigi ma ise siin ühes sissekandes just haisid kaitsva kõnega hakkama sain), aga lähemal vaatlusel selgus et tegemist oli hoopis paari delfiiniga. Sealsamas nende lähedal ujus paar inimest ka, aga inimeste lähedale nad eriti ei tahtnud tulla ja sulpsasid kaugemale.
Õhtul kõndisime kogemata mingist hinduistlikust riitusest mööda; hunnik mehi istus maas ja jorises midagi ja nende ees oli ehitud lilleline altar, kus siis ka mingid inimesed askeldasid ja viirukit ja muud kraami põletasid.
4.DETSEMBER, REEDE
Kuna olime eilsest ära kõrbenud, mõtlesime ranna asemel vahelduseks Goa osariigi pealinna Pananji'sse minna. Läksime sama bussiga millega kohalikudki sõidavad. Pilet u.15km kaugusesse Pananji'sse oli u.2-3 eesti krooni, taksoga oleks kordades kallim olnud, kuigi ka mitte üle jõu käiv. Seepärast ma imestangi, et miks inglased, kes siin kõike põhimõtteliselt tasuta saavad (God, bless the vahetuskurss eksole) nii kitsid on. Tingivad(ok ma saan aru et see käibki siinse kauplemise juurde), igisevad ja kerjustele raha ega midagi ei anna jne.
Pananji igaljuhul on umbes Tartu suurune ja muidu ka natuke troopilise Tartu moodi jõeäärne linn. Käisime ühes templis, mis asus mäe otsas. Kui muidu on Indias igal pool ümberringi hull kisa ja autode signaalid jm. lärm, siis seal oli täiesti vaikne , rahulik ja mõnus. Ja hea vaade linnale oli sealt ka ja üldse oli üks mõnusa auraga koht.
Tagasiteel tankis buss nii, et reisijad olid sees ja mootor käis. Natuke suitsiidne, aga noh siin nii palju rahvast, et kedagi kotigi kui paar tükki õhku lendaks...
Thursday, December 24, 2009
Monday, December 21, 2009
INDIA!
Käisin vahepeal turistitamas Indias ja esimese nädala jooksul jõudsin isegi mingeid asju kirja panna, pärast muutusin laisaks ja elu muutus ka huvitavamaks, aga ma siis alustan nüüd, Amen!
29.november vastu 30ndat, ehk sõit ja esmamuljed:
Ken Saan and his crew oli meiega ühes lennukis + hunnik eesti vanainimesi. Lennuk oli ilma ühegi märgistuseta, et mis lennufirmaga võiks tegu olla. Istmevahed olid ühed kitsamad, mis ma kunagi näinud olen. Vahepeatus Türkmenistani pealinna Asgabati lennujaamas oli päris masendav, või lennujaam ise oli masendav, väga veneaegne(mitte et ma ise muidugi tol ajal elanud oleks,aga noh) jne. Üks pood oli seal ka, kus Türkmeeni vaipu müüdi, muidu oli suht tühjus. Mantli ja karvamütsiga sõdur ei lubanud isegi lennuväljast pilti teha, hakkas kätega vehkima ja puha.
Ülejäänud 4h ja 15min lennusõitu läksid kiiremini, sest mul õnnestus lõpuks 30cm laiuses istmevahes midagi tukkumiselaadset korda saata.
Goa lennujaamas võtsid meid vastu ametnikud, seagripi eest kaitsvad maskid peas ning pidime täitma paberi, et meil pole mingeid gripi sümptomeid. Alles pärast seda tähtsat protseduuri saime viisakontrolli.
Lennujaamast väljudes saime kaela pärjad ja otsaette punase täpi, see pidi siis nagu olema tervitus või nii.
Enne bussi jõudmist pidime võitlema hindudega, kes vägisi meie kotte tahtsid tassida. Bussikonditsioneer oli miinus saja peal ja ma kahtlustan et see oligi süüdlane mu taaselustunud köhas.
Liiklus on teistpidine kui meil ja täielik hullumaja. Jalakäijad ei koti kedagi, ise pead kiiresti üle tee jooksma. Lehmadele see-eest antakse aupaklikult teed, püha loom ju ikkagi. Ehedaks ja sissejuhatavaks näiteks siinsesse liikluskultuuri oli see, et teel lennujaamast hotelli ajas meie schumacherlik bussijuht ühe rollerijuhi alla, too jäi õnneks terveks, aga päris hirmus vahejuhtum oli ikkagi.
Hotell peaks olema 2 tärni, receptioni juures nägin ööpimeduses midagi üle põranda jooksmas, ma kahtlustan et see oli hiir. Tuba käib kah, palju me ikka seal aega veedame. See hotell on vist jõukamate kohalike seas ka väga popp, nad jalutavad siin küll rahuloleva näoga ringi.
1.DETSEMBER, TEISIPÄEV
Öö möödus kõike muud kui rahulikult, kuigi ma ennast eriti millestki segada ei lase kui ma juba magan, aga juhuslikult on meie hotelli kõrval mingi St. Alex'i kirik ja mingi värdjas usuhull otsustas et kell 4 hommikul on õige aeg kirglikult kirikukella helistama hakata ja nii pool tundi järjest. Lisaks sellele on meie so called hotelli kõrval ka mingi pooleliolev ehitus ja kell 5 hommikul oli mingi vend hullus töötuhinas ja kukkus telliskive omavahel kokku peksma(väga produktiivne tegevus eksole).
Hommikul läksime kirikut lähemalt uurima ja selgus et kella nöör ripub mööda kirikuseina alla ja iga mats, kes mööda läheb võib nööri otsas rippuda ja tunda end nagu Jumalaema kiriku kellamees või Lible või olla lihtsalt halb inimene ja teised üles ajada. Suurest vihast rippusin ka veits aega tolla kellanööri küljes ja panin Calangute helisema.
Päevavalgel näeb tänaval alles tõelist sitta. Kui tahad, et auto sinust üle ei sõidaks, pead hüppama teepervele lehmasita, rotilaipade ja muu prügi sisse. See on ellujäämise hind.
Hommikul oli kuulda eesti vanainimeste kaebeid, kui jubeda hotelliga ikka tegemist on. Kammoon, mida sa selle raha eest siis ootad, kui tahad ennast tunda nagu täissöönd valge rahakott, mine kuskile "kõik-hinnas" hotelli ja ole rahul, et saad end vaeste hindude arvelt, kes sul perse ka pühivad, kunnina tunda. Palju õnne! Ja siis nad on oma puuinglisekeelega veel närvis kui kohalikud neist aru ei saa ja ülbitsevad siin. Samal ajal räägib enamik kohalikke, vähemalt siin Calangute'is päris hästi ingliskeelt, isegi neile iseloomulik aktsient väga ei sega. Nii et kallis "Harju keskmine", jää parem koju!
Liiv on kuum, vesi sogane, aga kaldaäärsed murdlained on väga mässivid.
Toit on hea ja odav.
Tädi käis täna receptioni seifist mingeid oma ehteid võtmas ja nägi seal suuri tarakane. Tüüp valvelauast (administraator on vist palju öeldud?) ainult naeris ja ütles et see on siin tavaline ja ohkas väsinult et ju ta siis tapab need prussakad ära, kui meil väga hirmus on.
Sooja vee saime ja ka lõpuks teise päeva õhtuks endale tuppa. Tegelikult ma hakkasin selle külma dushiga juba ära harjuma.
Täiesti juhuslikult sattusime mingile kontserdile kuskile sisehoovi, kus oli palju vanaldasi hipisid ja mingid eriti tegijad hindud mängisid trummi ja siis seda pikka india kitarri. Kitarrimängija oli seda muusika värki veel kuskil Calcutta ülikoolis õppinud ja mängis hingest. Mul tuli millegipärast pähe võrdlus, et kui too pill oleks olnud naine, siis just niimoodi peaks naist puudutama. Väga diip, ma tean:D Ja siis ta veel rääkis, et muidu ta miinimum kontserdi pikkus on 2 tundi, aga täna mängib lühidalt ehk pool tundi ja kõik see pool tundi järjest oli üks lugu. Täiega ära viis lõpuks, kivis peaga oleks päris hull seal olnud. Trummimees oli ka proff ja terve see pool tundi oli neil vist mingi omavaheline improvisatsioon, aga tundus nagu see peakski nii olema ja oeh noh väga kõvv ühesõnaga.
29.november vastu 30ndat, ehk sõit ja esmamuljed:
Ken Saan and his crew oli meiega ühes lennukis + hunnik eesti vanainimesi. Lennuk oli ilma ühegi märgistuseta, et mis lennufirmaga võiks tegu olla. Istmevahed olid ühed kitsamad, mis ma kunagi näinud olen. Vahepeatus Türkmenistani pealinna Asgabati lennujaamas oli päris masendav, või lennujaam ise oli masendav, väga veneaegne(mitte et ma ise muidugi tol ajal elanud oleks,aga noh) jne. Üks pood oli seal ka, kus Türkmeeni vaipu müüdi, muidu oli suht tühjus. Mantli ja karvamütsiga sõdur ei lubanud isegi lennuväljast pilti teha, hakkas kätega vehkima ja puha.
Ülejäänud 4h ja 15min lennusõitu läksid kiiremini, sest mul õnnestus lõpuks 30cm laiuses istmevahes midagi tukkumiselaadset korda saata.
Goa lennujaamas võtsid meid vastu ametnikud, seagripi eest kaitsvad maskid peas ning pidime täitma paberi, et meil pole mingeid gripi sümptomeid. Alles pärast seda tähtsat protseduuri saime viisakontrolli.
Lennujaamast väljudes saime kaela pärjad ja otsaette punase täpi, see pidi siis nagu olema tervitus või nii.
Enne bussi jõudmist pidime võitlema hindudega, kes vägisi meie kotte tahtsid tassida. Bussikonditsioneer oli miinus saja peal ja ma kahtlustan et see oligi süüdlane mu taaselustunud köhas.
Liiklus on teistpidine kui meil ja täielik hullumaja. Jalakäijad ei koti kedagi, ise pead kiiresti üle tee jooksma. Lehmadele see-eest antakse aupaklikult teed, püha loom ju ikkagi. Ehedaks ja sissejuhatavaks näiteks siinsesse liikluskultuuri oli see, et teel lennujaamast hotelli ajas meie schumacherlik bussijuht ühe rollerijuhi alla, too jäi õnneks terveks, aga päris hirmus vahejuhtum oli ikkagi.
Hotell peaks olema 2 tärni, receptioni juures nägin ööpimeduses midagi üle põranda jooksmas, ma kahtlustan et see oli hiir. Tuba käib kah, palju me ikka seal aega veedame. See hotell on vist jõukamate kohalike seas ka väga popp, nad jalutavad siin küll rahuloleva näoga ringi.
1.DETSEMBER, TEISIPÄEV
Öö möödus kõike muud kui rahulikult, kuigi ma ennast eriti millestki segada ei lase kui ma juba magan, aga juhuslikult on meie hotelli kõrval mingi St. Alex'i kirik ja mingi värdjas usuhull otsustas et kell 4 hommikul on õige aeg kirglikult kirikukella helistama hakata ja nii pool tundi järjest. Lisaks sellele on meie so called hotelli kõrval ka mingi pooleliolev ehitus ja kell 5 hommikul oli mingi vend hullus töötuhinas ja kukkus telliskive omavahel kokku peksma(väga produktiivne tegevus eksole).
Hommikul läksime kirikut lähemalt uurima ja selgus et kella nöör ripub mööda kirikuseina alla ja iga mats, kes mööda läheb võib nööri otsas rippuda ja tunda end nagu Jumalaema kiriku kellamees või Lible või olla lihtsalt halb inimene ja teised üles ajada. Suurest vihast rippusin ka veits aega tolla kellanööri küljes ja panin Calangute helisema.
Päevavalgel näeb tänaval alles tõelist sitta. Kui tahad, et auto sinust üle ei sõidaks, pead hüppama teepervele lehmasita, rotilaipade ja muu prügi sisse. See on ellujäämise hind.
Hommikul oli kuulda eesti vanainimeste kaebeid, kui jubeda hotelliga ikka tegemist on. Kammoon, mida sa selle raha eest siis ootad, kui tahad ennast tunda nagu täissöönd valge rahakott, mine kuskile "kõik-hinnas" hotelli ja ole rahul, et saad end vaeste hindude arvelt, kes sul perse ka pühivad, kunnina tunda. Palju õnne! Ja siis nad on oma puuinglisekeelega veel närvis kui kohalikud neist aru ei saa ja ülbitsevad siin. Samal ajal räägib enamik kohalikke, vähemalt siin Calangute'is päris hästi ingliskeelt, isegi neile iseloomulik aktsient väga ei sega. Nii et kallis "Harju keskmine", jää parem koju!
Liiv on kuum, vesi sogane, aga kaldaäärsed murdlained on väga mässivid.
Toit on hea ja odav.
Tädi käis täna receptioni seifist mingeid oma ehteid võtmas ja nägi seal suuri tarakane. Tüüp valvelauast (administraator on vist palju öeldud?) ainult naeris ja ütles et see on siin tavaline ja ohkas väsinult et ju ta siis tapab need prussakad ära, kui meil väga hirmus on.
Sooja vee saime ja ka lõpuks teise päeva õhtuks endale tuppa. Tegelikult ma hakkasin selle külma dushiga juba ära harjuma.
Täiesti juhuslikult sattusime mingile kontserdile kuskile sisehoovi, kus oli palju vanaldasi hipisid ja mingid eriti tegijad hindud mängisid trummi ja siis seda pikka india kitarri. Kitarrimängija oli seda muusika värki veel kuskil Calcutta ülikoolis õppinud ja mängis hingest. Mul tuli millegipärast pähe võrdlus, et kui too pill oleks olnud naine, siis just niimoodi peaks naist puudutama. Väga diip, ma tean:D Ja siis ta veel rääkis, et muidu ta miinimum kontserdi pikkus on 2 tundi, aga täna mängib lühidalt ehk pool tundi ja kõik see pool tundi järjest oli üks lugu. Täiega ära viis lõpuks, kivis peaga oleks päris hull seal olnud. Trummimees oli ka proff ja terve see pool tundi oli neil vist mingi omavaheline improvisatsioon, aga tundus nagu see peakski nii olema ja oeh noh väga kõvv ühesõnaga.
Tuesday, November 3, 2009
OOOOOOOSHALLALALAAAA!!!
Oii kui laheda kampaania ma avastasin või noh mina ei avastanud, Saile blogist leidsin. Mul hakkas suu vett jooksma nende raamatute peale, nii et postitan ka siis nende uute ja veelgi isuäratavamate raamatute reklaamlingid(?) siia.
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
Oeh, kõigi nende linkide töötavaks muutmine on päris väsitav, eriti kui su korterinaaber iga paari sekundi tagant korrutab MILLAL ME POODI LÄHME? MILLAL ME POODI LÄHME? MILLAL ME POODI LÄHME? üfälögkaäfl
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0
3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0
4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded
5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
Oeh, kõigi nende linkide töötavaks muutmine on päris väsitav, eriti kui su korterinaaber iga paari sekundi tagant korrutab MILLAL ME POODI LÄHME? MILLAL ME POODI LÄHME? MILLAL ME POODI LÄHME? üfälögkaäfl
Kes ka raamatumaias on siis:
http://eppppp.tahvel.info/2009/11/03/alustame-blogikampaaniat-postita-viis-linki-ja-kingi-endale-raamat/
http://eppppp.tahvel.info/2009/11/03/alustame-blogikampaaniat-postita-viis-linki-ja-kingi-endale-raamat/
Sunday, October 25, 2009
HOME
Inimene on maailma suurim parasiit...ja mul hakkas lihtsalt paha praegu.
See film on youtube'is ka muidu:
http://www.youtube.com/watch?v=jqxENMKaeCU
Head ööd, tahaks midagi ilusat vahelduseks unes näha, aga jääb vist ära...
See film on youtube'is ka muidu:
http://www.youtube.com/watch?v=jqxENMKaeCU
Head ööd, tahaks midagi ilusat vahelduseks unes näha, aga jääb vist ära...
Pierre Bourdieu "Meeste domineerimine"
Olen ise nii vaimuvaene, et pean jälle raamatust mingeid lõike siia kirjutama, aga keegi peab seda pimedat maailma ju valgustada ka proovima eksole...
Kui naine osaleb avalikus debatis, peab ta sõna saamiseks ja tähelepanu hoidmiseks pidevalt võitlema, ning kõrvalejätmine, mis neile osaks saab, on seda halastamatum, et seda ei tingi mitte sugugi selgelt väljendatud pahatahtlikkus ning et seda tehakse teadmatuse täieliku süüdimatusega: naisi katkestatakse, nende esitatud heale küsimusele vastuse saamiseks pöördutakse mõne mehe poole(justkui naine ei suudaks sellele vastata). Niisugune olemasolu eitamine sunnib naisi enese maksmapanemiseks kasutama sageli nõrkade relvi, mis stereotüüpe veelgi süvendavad: silmatorkav välimus, mida käsitletakse kui põhjendamatut kapriisi või enese eksponeerimist ning kohe hüsteeriliseks tembeldatakse; võrgutamine, mis seni kuni ta rajaneb teatud domineerimise tunnustamisel, sobib hästi sümboolse domineerimise poolt loodud suhte tugevdamiseks.
Lisaks sellele, et mees ei saa end alandamata sooritada sotsiaalselt madalatena käsitatud ülesandeid(muu hulgas ka sellepärast, et nende sooritmine meeste poolt ongi välistatud), võivad need samad ülesanded muutuda õilsateks ja rasketeks, kui neid sooritavad mehed ning olla tähtsusetud ja märkamatud, lihtsad ja tühised, kui neid sooritavad naised. Seda näitab nais- ja meeskoka, nais- ja meesrätsepa erinevus: piisab sellest, kui mehed asuvad väljaspool erasfääri tegutsema naiselikeks peetud ametites, et nad seeläbi muutuksid õilsamateks ja teisenäolisteks.
Nii nagu ka kõige perfektsem vehklemiskunsti valdamine ei tee mitteaadlikust mõõga-aadlikku, ei tunnustata ka klaviste(teatud naissoost trükitööline), kelle tungimine trükitööstusesse tekitas meeste seas suurt vastupanu, sest seadis kahtluse alla müüdi nende töö kõrgest kvalifikatsioonist.
Vastavalt universaalsele seadusele, mis kehtib lootuste kohandamise puhul võimalustele, püüdluste kohandamise puhul pakutavale, hakkab läbinisti soopõhise maailma pikaajaline ja varjatult puudulik kogemus pärssima kalduvust sooritada tegusid, mida naistelt ei oodata - isegi kui seda neile ei keelata. Nagu näitab selgelt järgmine kirjeldus soovahetusele järgnenud seadumuste muutustest, soodustab see "õpitud abituse" ilmnemist: "Mida rohkem mind naisena koheldi, seda rohkem ma naiseks muutusin. Kohanesin tasapisi. Kui arvati, et ma ei ole võimeline autoga tagurdama või pudeleid avama, tundsingi veidral kombel, et muutusin saamatuks. Kui arvati, et kohver oli minu jaoks liiga raske, siis seletamatul kombel pidasin seda ka ise enda jaoks liiga raskeks." Niisugune võrdlus pakub suurepärase võimaluse tabada seda ümberpööratud või negatiivset Pygmalioni efekti, mis hakkab naiste peal nii varakult ja niivõrd pidevalt toimima, et lõpuks jääb peaaegu täiesti märkamatuks(mõtlen siinkohal nt sellele, kuidas vanemad, õpetajad, kaasõpilased laidavad maha, või pigem ei julgusta tüdrukute õppima asumist teatud erialadele, täpsemalt tehnilistele või täppisteaduste erialadele: "Õpetajad ütlevad alati, et me oleme õrnemad... ja lõpuks me jäämegi neid uskuma", "Pidevalt korratakse meile, et poistel on teadusaladel lihtsam. Siis muidugi..."). Seda loogikat järgides on arusaadav, et niisugune "rüütellik" kaitsmine ise, lisaks sellele, et see võib viia tüdrukute kõrvalejätmiseni või seda õigustada, aitab samuti kaasa naiste eemalehoidmisele kontaktidest kõigi reaalse maailma tahkudega, "mille peale naistel pole soont", kuna need pole naiste jaoks.
Nii et, go fuck yourself ! Okei tegelikult pole tänapäeva mehed selles pasas ise süüdi, enamikku neist ja meist(naised jeeee)on lihtsalt kasvatatud kõike vastandama(mehelikku-naiselikku ; sooja-külma jne).
Domineeriv määratlus põhineb ajaloolistel domineerimissuhetel ja selle aluseks olevatel erinevuse otsingutel, sest mida muud siis mehelikkus on kui mitte teatud mittenaiselikkus?
Tuesday, October 13, 2009
SHARKWATER
Pean ennast jälle kuskil maha jahutama, kuigi pikk ja külm jalutuskäik koju töötas ka päris hästi, aga veits viha jäi sisse.
Nii, käisin sellist doki vaatamas nagu "Sharkwater" ja läksin selle filmi käigus üliemotsionaalseks, sest see film näitas et "what a sick world we are living in". Üks noor kutt nimega Rob Stewart on väiksest peale haide vastu huvi tundnud, et kas nad ikka on sellised jubedad elukad nagu räägitakse. Ta ise muide ujus haidega vabalt ringi ja tegi neile pai jne. Igaljuhul filmi point oli selles, et kõik inimesed on nii hõivatud selliste nunnude loomade nagu kutsude ja kiisude päästmisega(mida ka muidugi teha tuleb), et polegi märgatud et haide populatsioon 90% vähenenud on. Muide haid tapavad aastas vähem inimesi kui elevandid. Ma mäletan kui mu isa ka mulle kunagi rääkis, et rohkem surfareid on surma saanud delfiini-rünnaku tõttu kui selle tõttu et mõni haipoiss neid baitind oleks. See kõik on tegelikult väga üllatav, arvestades seda kui väga ujuva inimese siluett vees ujuva hülge omaga sarnaneb(kes on üks haide lemmikroogi). Aastas pidavad haid ründama umbes 5 inimest, samal ajal kui elevandid ja tiigrid tapavad umbkaudu 100 inimest.
Samal ajal on haid ise mässiv tapatalgute ohvrid. Aasias on nimelt väga hinnatud värk hai uimest tehtud supp(mis tegelikult on nii maitsetu, et seda peab kanapuljongi või muu taolisega maitsestama) ja seetõttu tapetakse seda 400 miljonit aastat ookeanides elanud kala täie rauaga. Oleks siis et kõik see liha ka kasutust leiab, aga ei, hail lõigatakse/rebitakse lihtsalt uimed küljest ja visatakse ta siis tagasi vette surema. Selle pooleteise tunni jooksul, mis mul tolle filmi vaatamise peale kulus tapeti 15 000 haid...
Ühtegi seadust, mis haisid kaitseks (nagu näiteks vaalade puhul) ka ei ole. Muide seadus vaalade kaitseks võeti ka vastu alles 1986, enne seda peeti neid samuti hulludeks kiskjateks(tuletage kasvõi meelde Moby Dick'i). Ainuke koht kus praegu haipüük keelatud on, on Galapagose saare lähedased veed. Filmis näidati, kuidas sinna kanti ka 30km mingit konksudega püüginööri sisse oli visatud ja kuidas 161 haid, lisaks veel muud kalad ja merikilpkonnad sinna erinevatel sügavustel kinni olid jäänd ja otsa saand. Eriti õõvastav oli koht, kus näidati merikilpkonna tapmist, kuidas tal kilp seljast ära kisuti ja suhu mingi nael taoti ja silmad peast välja torgati(ma ei suutnud seda kohta lõpuni vaadata).
Igatahes iga asi on siin maailmas põhjusega ja kui mingi liik lõplikult ära hävitada, mõjutab see tervet ökosüsteemi. Midagi ookeanis muutes, muutub midagi ka maismaal.
Üks keskkonna aktivist Paul Watson(kes haide ja vaalade kaitseks päris ekstreemseid meetodeid kasutab; rammib oma laevaga illegaalseid kalapüügi paate jne) ütles seal filmis inimese kohta väga hästi, täpne sõnastus pole meeles, aga see oli umbes midagi sellist : "Inimene arvab et ta on tohutult arenenud ja see annab talle õiguse jumalat mängida ja otsustada, kes sureb ja kes mitte, aga tegelikult pole ta midagi muud kui natuke ära tõusnud ja ülbeks läinud inimahv."
Vot nii!
Keda rohkem huvitab, siis http://www.defenders.org/
Nii, käisin sellist doki vaatamas nagu "Sharkwater" ja läksin selle filmi käigus üliemotsionaalseks, sest see film näitas et "what a sick world we are living in". Üks noor kutt nimega Rob Stewart on väiksest peale haide vastu huvi tundnud, et kas nad ikka on sellised jubedad elukad nagu räägitakse. Ta ise muide ujus haidega vabalt ringi ja tegi neile pai jne. Igaljuhul filmi point oli selles, et kõik inimesed on nii hõivatud selliste nunnude loomade nagu kutsude ja kiisude päästmisega(mida ka muidugi teha tuleb), et polegi märgatud et haide populatsioon 90% vähenenud on. Muide haid tapavad aastas vähem inimesi kui elevandid. Ma mäletan kui mu isa ka mulle kunagi rääkis, et rohkem surfareid on surma saanud delfiini-rünnaku tõttu kui selle tõttu et mõni haipoiss neid baitind oleks. See kõik on tegelikult väga üllatav, arvestades seda kui väga ujuva inimese siluett vees ujuva hülge omaga sarnaneb(kes on üks haide lemmikroogi). Aastas pidavad haid ründama umbes 5 inimest, samal ajal kui elevandid ja tiigrid tapavad umbkaudu 100 inimest.
Samal ajal on haid ise mässiv tapatalgute ohvrid. Aasias on nimelt väga hinnatud värk hai uimest tehtud supp(mis tegelikult on nii maitsetu, et seda peab kanapuljongi või muu taolisega maitsestama) ja seetõttu tapetakse seda 400 miljonit aastat ookeanides elanud kala täie rauaga. Oleks siis et kõik see liha ka kasutust leiab, aga ei, hail lõigatakse/rebitakse lihtsalt uimed küljest ja visatakse ta siis tagasi vette surema. Selle pooleteise tunni jooksul, mis mul tolle filmi vaatamise peale kulus tapeti 15 000 haid...
Ühtegi seadust, mis haisid kaitseks (nagu näiteks vaalade puhul) ka ei ole. Muide seadus vaalade kaitseks võeti ka vastu alles 1986, enne seda peeti neid samuti hulludeks kiskjateks(tuletage kasvõi meelde Moby Dick'i). Ainuke koht kus praegu haipüük keelatud on, on Galapagose saare lähedased veed. Filmis näidati, kuidas sinna kanti ka 30km mingit konksudega püüginööri sisse oli visatud ja kuidas 161 haid, lisaks veel muud kalad ja merikilpkonnad sinna erinevatel sügavustel kinni olid jäänd ja otsa saand. Eriti õõvastav oli koht, kus näidati merikilpkonna tapmist, kuidas tal kilp seljast ära kisuti ja suhu mingi nael taoti ja silmad peast välja torgati(ma ei suutnud seda kohta lõpuni vaadata).
Igatahes iga asi on siin maailmas põhjusega ja kui mingi liik lõplikult ära hävitada, mõjutab see tervet ökosüsteemi. Midagi ookeanis muutes, muutub midagi ka maismaal.
Üks keskkonna aktivist Paul Watson(kes haide ja vaalade kaitseks päris ekstreemseid meetodeid kasutab; rammib oma laevaga illegaalseid kalapüügi paate jne) ütles seal filmis inimese kohta väga hästi, täpne sõnastus pole meeles, aga see oli umbes midagi sellist : "Inimene arvab et ta on tohutult arenenud ja see annab talle õiguse jumalat mängida ja otsustada, kes sureb ja kes mitte, aga tegelikult pole ta midagi muud kui natuke ära tõusnud ja ülbeks läinud inimahv."
Vot nii!
Keda rohkem huvitab, siis http://www.defenders.org/
Monday, August 17, 2009
Into the wild...
Vaatasin ka lõpuks selle filmi ära. Mis arvata sellest kui noor inimene annetab 24 000 dollarit, mis tal ülikooli jaoks kõrvale on pandud heategevuseks, lõikab pooleks oma pangakaardid,id-kaardi ja muud plastikasjad, mis oma isiku tõendamiseks või üleüldse tänapäeva maailmas funktsioneerimiseks vajalikud on, jätab vanemad teadmatusse, põletab kõik olemasoleva sularaha, jätab oma auto kuskile tee äärde ja võtab ette rännaku Alaskale? Ma vist polegi enne nii pikka küsimust moodustanud, aga vastus polegi eriti oluline. Ma lihtsalt hakkasin mõtlema, et ASJADASJADASJADASJADASJADASJAAAAAD, mul on tuba mingit elamiseks täiesti ebavajalikku sitta täis. Julgust poleks mul ka et 2 aastat üksinda kuskil metsas olla. Tegelikult ma olen päris kindel, et enamikul inimestel poleks. Mul tekkis lihtsalt hirm, et midagi on päris viltu kui mulle iseenda seltskond ei istu ja üksi olemine hirmu nahka ajab. Inimene on oma ürgsest lättest(oi milliseid sõnu ma kasutan) lihtsalt nii eemaldunud, et tunneb ennast enamasti turvaliselt ainult teistest omasugustest ümbritsetuna. Ahjaa, tegelikult filmi lõpuks jõuab peategelane ka ikkagi arusaamisele, et "Happiness - only real when shared."
Film põhines muide tõsielul. Ilmselt ei saa kunagi kindel olla et kui suur see nende nö.Hollywood'i autobiograafiate tõe konsistents ikka reaalselt on, aga see film tundus nagu päris päris.
Lisaks sellele meeldis mulle vahelduseks vaadata filmi kus inimesi suurt ei koti mis neil seljas on, aga kes ikkagi loomulikud ja chillid välja näevad...
Sunday, August 16, 2009
Da Massive Cat Hunta
Olen suur tähekoopide ja horoskujude huviline. Ise olen lõvi tähtkujust ja ilmselgelt üks rõve ennasttäis eputis. Siinkohal pakuksingi teile lugemiseks meeleolukat gängsta-horoskoopi, mille leidsin selliselt meelelahutuslikult saidilt nagu www.vello42.com, jeeee!
PS! See lõvi-feil ajas mind kunagi hüsteeriliselt naerma, aga enam ei aja. Kurb...
PS! See lõvi-feil ajas mind kunagi hüsteeriliselt naerma, aga enam ei aja. Kurb...
Tuesday, August 4, 2009
PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS MULLE!
10 aastat veel ja olen juba kortsus ja kibestunud eit, õudne:S
Tegelikult on nii, et kui ma suureks saan(või noh ütleme 40neseks) tahan ma olla nagu keegi neist tädidest...
...aga et tolles(veel nii kaugel olevas) eas sama hea välja näha, peaksin ma paljudest lõbusatest asjadest hoiduma(alkohol,sigaretid,hommikuni üleval olemine ja pidutsemine). Nii et ilmselt ongi mul valida kas elada praegu täiel rinnal ja tulevikus olla krimpsus ja kibestunud või elada tervislikult ja nautida elu ka hiljem.
Ma nüüd üritan enda tuju järgneva videoga üleval hoida...
http://www.youtube.com/watch?v=2RcQzHsDtWk
Ise jätan šampa lahti korkimise ja munakeetmise hommikuks,jeejee!
Tegelikult on nii, et kui ma suureks saan(või noh ütleme 40neseks) tahan ma olla nagu keegi neist tädidest...
...aga et tolles(veel nii kaugel olevas) eas sama hea välja näha, peaksin ma paljudest lõbusatest asjadest hoiduma(alkohol,sigaretid,hommikuni üleval olemine ja pidutsemine). Nii et ilmselt ongi mul valida kas elada praegu täiel rinnal ja tulevikus olla krimpsus ja kibestunud või elada tervislikult ja nautida elu ka hiljem.
Ma nüüd üritan enda tuju järgneva videoga üleval hoida...
http://www.youtube.com/watch?v=2RcQzHsDtWk
Ise jätan šampa lahti korkimise ja munakeetmise hommikuks,jeejee!
Kuidas ma lõunaks retuuse keetsin...
Viimase 2 nädala jooksul on väga palju actionit olnud. Üks nädal olin rohkem igal pool mujal kui kodus, aga vähemalt oli elu huvitav. Siinkohal peaksin kirja panema oma lemmiktsitaadi, sest just nõnda ma tegingi(väljaarvatud see et inimesed polnud in a field)...
take wrong turns . talk to strangers . open unmarked doors . and if you see a group of people in a field, go find out what they are doing . do things without always knowing how they’ll turn out . you’re curious and smart and bored, and all you see is the choice between working hard and slacking off . there are so many adventures that you miss because you’re waiting to think of a plan . to find them, look for tiny interesting choices . and remember that you are always making up the future as you go...
Nii, aga nüüd asja juurde. Olen juba ammu igatsenud elektrisiniseid retuuse, aga pole suurt midagi selle nimel ette võtnud. Viimase tõuke sain ilmselt üleeile, kui Sukiga järjekordset "Sex and the city" maratoni tegime ja Carrie'l taolised fantastilised asjad jalas olid.
Leidsin juhuslikult Samaaria poest sellised 10 kroonised jubedused...
Ostsin kuskilt kodutarvete poest puuvillase riide värvimiseks mõeldud riidevärvi(13.50 EEK). Pildil olev protseduur on retuuside keetmine, mis on vajalik selleks et värv kinnistuks.
Ja lõpuks sain valmis sellise asjaga. Tegelt olen veits pettund, lootsin et jääb tumedam ja intensiivsem see värv, aga kui mingid kõrgemad tokid all, siis ei tundugi nagu "vanaema kartulipõllul".
Ma lihtsalt väga loodan, et ma ei pea oma homset, 19.ndat sünnipäeva selliste peopesadega mööda saatma. Hetkel(paari tunni möödudes) on peopesad pidanud seebi üleolekut tunnistama ja värv on veidi heledamaks kulunud. Tahaks loota, et see värv retukatel ka sama hästi peal püsib kui mu kätel...
take wrong turns . talk to strangers . open unmarked doors . and if you see a group of people in a field, go find out what they are doing . do things without always knowing how they’ll turn out . you’re curious and smart and bored, and all you see is the choice between working hard and slacking off . there are so many adventures that you miss because you’re waiting to think of a plan . to find them, look for tiny interesting choices . and remember that you are always making up the future as you go...
Nii, aga nüüd asja juurde. Olen juba ammu igatsenud elektrisiniseid retuuse, aga pole suurt midagi selle nimel ette võtnud. Viimase tõuke sain ilmselt üleeile, kui Sukiga järjekordset "Sex and the city" maratoni tegime ja Carrie'l taolised fantastilised asjad jalas olid.
Leidsin juhuslikult Samaaria poest sellised 10 kroonised jubedused...
Ostsin kuskilt kodutarvete poest puuvillase riide värvimiseks mõeldud riidevärvi(13.50 EEK). Pildil olev protseduur on retuuside keetmine, mis on vajalik selleks et värv kinnistuks.
Ja lõpuks sain valmis sellise asjaga. Tegelt olen veits pettund, lootsin et jääb tumedam ja intensiivsem see värv, aga kui mingid kõrgemad tokid all, siis ei tundugi nagu "vanaema kartulipõllul".Ma lihtsalt väga loodan, et ma ei pea oma homset, 19.ndat sünnipäeva selliste peopesadega mööda saatma. Hetkel(paari tunni möödudes) on peopesad pidanud seebi üleolekut tunnistama ja värv on veidi heledamaks kulunud. Tahaks loota, et see värv retukatel ka sama hästi peal püsib kui mu kätel...
Sunday, July 19, 2009
Doris Lessing'i "Kuldse märkmeraamatu" eessõna lugedes kadus mul see suur isu õppimise järele, mis mind viimastel päevadel saatnud on ära. Samas ma vist lasen ennast kõigel ja kõigil natuke liiga kergelt mõjutada ka, aga igatahes siin on need süüdi olevad lõigud, sellest eessõnast :
See algab, kui laps on alles viie- või kuueaastane ja läheb kooli. See algab hinnete, autasude, "kohtade", "lintide", tähtede - ja paljudes kohtades ikka veel ka triipudega. See on võiduajamiste mentaliteet, võitja ja kaotaja terminites mõtlemine. Last koolitatakse algusest peale niimoodi mõtlema: alati võrdlema, edu ja läbikukkumist vastandama. See on väljarookimise süsteem: nõrgemad heituvad ja langevad välja; süsteem on kavandatud tootma üksikuid võitjaid, kes üksteisega alalõpmata võistlevad. Iga lapse anded, hoolimata tema ametlikust IQ-st võiksid jääda talle kogu eluks, rikastades teda ja kõiki teisi, kui neid andmeid ei peetaks kaubaks, mille väärtuse määravad edupanused.
Teine asi, mida alguses peale õpetatakse, on omaenda otsustamisvõime umbusaldamine. Lapsi õpetatakse autoriteedile alluma, teiste inimeste arvamusi ja otsustusi otsima ning tsiteerima ja nendega nõustuma.
Ideaaljuhul peaks ütlema igale lapsele tema kooliaastate jooksul korduvalt midagi niisugust:
"Sind immutatakse praegu läbi ideoloogiaga. Me ei ole veel arendanud välja haridussüsteemi, mis oleks sellest vaba. Anna andeks, aga see on parim, mida me oskame teha. See, mida sulle siin õpetatakse on praegusaegsete eelarvamuste ja antud kultuuri valikute sulam. Isegi põgus pilk ajaloole näitab, kui ebapüsivad need ilmselt on. Sind õpetavad inimesed, kes on olnud võimelised kohanduma nende eelkäijate poolt kehtestatud mõtlemisrežiimiga. See on ennastpõlistav süsteem. Neid teie seas, kes on tugevamad ja isikupärasemad kui teised, julgustatakse lahkuma ja otsima enda harimise teid - oma otsustamisvõime harimise teid. Need, kes jäävad, peavad alati ja igavesti meeles pidama, et neid vormitakse ja kujundatakse nii, et nad sobiksid selle kindla ühiskonna kitsaste ja kindlate vajadustega."
Olgu veel öeldud, et Doris Lessing ise tuli koolist ära neljateistkümneaastaselt ning sai 2007.aastal 88.aasta vanusena Nobeli kirjanduspreemia...
Nägin unes, et olin mingil vabaõhuüritusel õhtusel ajal ja siis tuli kuskilt põõsast selline väiksemat sorti ninasarvik ja ründas mind täiega, nii et üks mu jalg oli täiesti lõhki kistud ja verine. Kartsin et jooksen verest tühjaks ja tuiasin tükk aega seal ringi, aga abi kuskilt ei saanud. Mingisugune arstitelk oli seal ka, aga seal oli väga pikk järjekord.
Ilus unenägu oli.
Tegelt ei olnud.
Ilus unenägu oli.
Tegelt ei olnud.
Monday, July 13, 2009
Sunday, July 12, 2009
Friday, July 10, 2009
GRRRR...
See blogi pidamine on muutumas teatud sorti halvaks harjumuseks, sest millegipärast kipun ma oma negatiivseid emotsioone siin rohkem välja elama kui positiivsed. Praegune sissekanne on ka tingitud sellest, et mingi tühine kellegi poolt möödaminnes puistatud ütlus hakkas tagant järgi kriipima ja ei lasknud rahulikult magama jääda. Seega pean ennast jälle siin tühjaks kirjutama, kuigi ma ei taha mingi friik olla, kes ennast ainult arvuti taga julgeb välja elada. Paraku on aga nii, et head vastuväited tulevad alles hiljem pähe. Igatahes, türa küll ma ei räägi enam kellegile sellest kui mul midagi hästi läheb, sest alati leidub mingeid idikaid, kes arvavad et saavutused on liiga kergelt kätte tulnud, samas kui ise sittagi saavutatud pole. Nii, kõik, head ööd.
Tuesday, July 7, 2009
Rääkisin just ühe vana tuttavaga ja pidin kahjuks taaskord veenduma selles, mida alljärgneval pildil väga lihtsalt ja ilustamata kujutatud on...
Ma ei oska öelda, kes see andekas inimene on, kes selle taiesega hakkama sai, sest varastasin selle kunagi kellegi orkuti kaustast, aga ilmselt oli selle inimese nimi Marju.
Ma ei oska öelda, kes see andekas inimene on, kes selle taiesega hakkama sai, sest varastasin selle kunagi kellegi orkuti kaustast, aga ilmselt oli selle inimese nimi Marju.
Friday, July 3, 2009
JUHHUU!!!
Ma poleks osanud arvata, et ma oma üle-eelmises sissekandes tehtud lubadust nii ruttu murda saan. :D Igaljuhul olen õnnelik praegu ja õhtul peab tähistama. Tegelikult pole eriti isu selle halva asja järgi, aga järgnevalt valik patuseid pilte, sest suitsuga piltides lihtsalt on midagi seffi ja mässajalikku, jee.
Öök, okei tegelt ma sain nendest piltidest suitsumürgituse vist praegu...
Thursday, July 2, 2009
Ma siin tahtmatult kisun jälle võib-olla natuke feministlikuks, aga ma sattusin just ühte artiklit lugema ja see mis ma lugesin oli lihtsalt nii õige.
LOE KA!
http://www.lass24.ee/w/2009/05/09/tibid-ja-kuidas-nendega-ollakse/
LOE KA!
http://www.lass24.ee/w/2009/05/09/tibid-ja-kuidas-nendega-ollakse/
Võõrutusravi porgandite abil!
Nägin unes, et keegi pakkus mulle cancer-stick'i, aga ma ütlesin et ei tee ühtegi suitsu enne kui teada saan, et kuskil koolis kindlalt sees olen.
Thursday, June 18, 2009
odkpsäÖLGJÖSAÄÖ
Ma ei saa aru kes ma olen ja mis ma tahan ja mu süda on sellest ülemõtlemisest juba paha ja und ka pole ja mul pole aimugi mis ma oma eluga teen, sest need mõtted mida eluga võiks teha vahetuvad iga päev. Halleluuja, ma ei oska enam midagi öelda. Head ööd!
Ei ma ei saa veel oma sissekannet lõpetada, sest ma just nägin oma tulevikku : ma olen kibestunud vanamutt ja mul on kass ja ma töötan kuskil Rahvusraamatukogu arhiivis ja mul on kapitäis maani seelikuid ja ma meenutan oma elu tipphetki, mil ma 12.sajandist pärit pastlaid sain välja kaevata.
APPIII MUL LÄKS SÜDA JÄLLE PAHAKS.
MUL ON VIST PAANIKAHOOG!
TULGE SIIS KÕIK LAUPÄEVAL LÕPETAMISELE JA TOOGE MULLE LILLI, MIS JÄRGMISEKS PÄEVAKS ÄRA NÄRTSIVAD!
NÜÜD HAKKAS MUL PEA KA RINGI KÄIMA....ööök
Monday, June 15, 2009
Oeh, ma olen jälle täitsa wide awake, sest plaan enne magamist midagi kerget ja uinutavat lugeda kukkus täielikult läbi. Võib-olla on asi minus, aga kui öökapiraamat sisaldab selliseid lauseid nagu:
"Siingi on tegemist keerulise situatsiooniga, mis vastab kahele vasturääkivale duaalsuse vormile ning lõpeb kompromissiga, milleni jõutakse läbi teisese opositsiooni objekti mõttelise telje ja seda kujutava pildi telje vahel.",
siis on sellest natuke keeruline ennast läbi närida. Ma lähen aga närvi kui ma ühte lauset 10 korda lugema pean ja sellepärast ma olengi jälle unetu.
OEH!
"Siingi on tegemist keerulise situatsiooniga, mis vastab kahele vasturääkivale duaalsuse vormile ning lõpeb kompromissiga, milleni jõutakse läbi teisese opositsiooni objekti mõttelise telje ja seda kujutava pildi telje vahel.",
siis on sellest natuke keeruline ennast läbi närida. Ma lähen aga närvi kui ma ühte lauset 10 korda lugema pean ja sellepärast ma olengi jälle unetu.
OEH!
Sunday, June 14, 2009
Olen jälle üliemotsionaalses ja keevalises seisundis, mille praegu põhjustas selline film nagu Mona Lisa Smile, millele ma juhuslikult peale sattusin, aga mida ma ka enne näinud olen. Igaljuhul, kui keegi mind võimalikult endast välja tahab ajada siis tõstatage soolise võrdõiguslikkuse teema.
Selle mida ma siin praegu üritan öelda(olen oma lühikest sissekannet juba mitu korda parandanud ja kustutanud), teeb minu arvates siiski kõige paremini selgeks lõik Simone de Beauvoir'i raamatust "Teine sugupool" :
On nii, et paljud mehed kinnitavad heas usus, et naised on meestega võrdsed ja naistel pole midagi nõuda, kuid samas väidavad nad, et naised ei saa kunagi olla meestega võrdsed ja nende nõudmised on asjatud. Mehel on raske õigesti hinnata naiste ühiskondlikku diskrimineerimist, mis pealtnäha tundub tähtsusetu, kuid mille moraalsed ja intellektuaalsed vastukajad naises on nii sügavad, et võib koguni tunduda, nagu tuleneksid need tema loomusest. Ärgem siis laskem end heidutada naiste vastu suunatud arvukatest ägedatest rünnakutest ega ninapidi vedada "tõelisele naisele" pühendatud omakasupüüdlikest kiidulauludest, samuti ärgem jagagem meeste vaimustust meie saatuse üle, mida nad mingil tingimusel ei tahaks ise kogeda.
Wednesday, June 10, 2009
Paabulinnud / peacocks / pavo cristatus(ladina k.)
Mul on viimasel ajal või noh tegelikult juba pikemat aega mingi paabulinnu vaimustus peal. Meeldib kõik alustades paabulinnusulgede imitatsiooniga kõrvarõngastest kuni elusate lindudeni välja.
PS! Mischa seljas näeb see kleit parem välja kui Katy Perry.
Monday, June 8, 2009
Sunday, June 7, 2009
Kuna ma oma nightmare'ide pärast voodisse ei julge minna, siis avastasin ma et lõpuks on seda fantastilist lehekülge http://www.hel-looks.com/ uuendatud(peale mitmeid päevi meeleheitlikku igapäevast tsekkimist jeee). Ma ise pole eriline eeskuju ja maailmas on kindlasti suuremaid probleeme kui stiilselt riietumine, aga fakk Eestis tänavatel võiks ka rohkem originaalselt riides inimesi näha.
Praegu, kell 2 öösel, tekkis mul järsku hirm, et minu kirjutamisanne on rooste läinud. Ja mul on ka hirm, et ma olen selleks ajaks kui lõputunnistuse kätte saan(ja jälle mingi liikumine peale hakkab) arvuti taga istumisest täiesti küürakaks jäänud. Pasteedisaiad ka eriti hästi ei mõju, aga mis teha, igavus muudab mu ögardiks, sest kahjuks pole mu elu sama kirju nagu Gossip Girl'is ja action läheb argipäevadeks puhkusele(mitte et seda siin väikelinnas nädalavahetustelgi eriti leida oleks, grr).
Eile öösel nägin igaljuhul unes, et olin Anneli juures (tervitus kui sa seda lugema satud jee) ja nägin aknast välja vaadates, et Haapsalu lahes ujusid need suured mustvalged vaalad, noh sellised nagu "Päästke Willy". Anneli vanemad ütlesid, et see on tavakas, et need kalad hängivad pidevalt seal ja mina juurdlesin läbi une, et kuidas seal piisavalt sügav on.
Eile öösel nägin igaljuhul unes, et olin Anneli juures (tervitus kui sa seda lugema satud jee) ja nägin aknast välja vaadates, et Haapsalu lahes ujusid need suured mustvalged vaalad, noh sellised nagu "Päästke Willy". Anneli vanemad ütlesid, et see on tavakas, et need kalad hängivad pidevalt seal ja mina juurdlesin läbi une, et kuidas seal piisavalt sügav on.
See oli muidu päris ilus ja rahulik uni võrreldes sellega, mida ma viimasel ajal unes näen.
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
