JÄTKUB JÄLLE...

5.VEEBRUAR 2009
Tennist mängima minnes, nägin Aureliet receptioni ees, koos ta ema ja mr.Jamaica'ga ja ta jalg oli sidemes ja minu üllatuseks oli tal kepp ka käes. Ta oli tollel Cave-õhtul oma jala kuidagi välja väänanud, me kumbki ei mäletanud kuidas ja kuna hotellis karke polnud, ostis ta mingist suveniiripoest puust nikerdatud jalutuskepi ja pidi nüüd selle abil ringi tatsama. Ma pidin ka ennast tigu-kiirusele ümber lülitama, kui temaga liikusin. Muljetasime tollest 3.veebruari õhtust, tema mälus oli sellest sama palju materjali säilinud kui minu omaski, ehk siis suurt midagi. Ta ütles, et ma olen temast vastupidavam jooja:D, mitte et see oleks midagi mille üle uhke olla. Ja et mina olevat see põhiline eestvedaja olnud, kes muudkui peale oli ajand et võtame uued, võtame uued koksid jne.
Päevitasime basseini ääres ja siis tuli Jamaica meiega juttu ajama, Aurelie oli veits närvis, et too kõik ta emale ära oli rääkinud, aga tuli välja et ta ikkagi kõike polnud rääkinud. Ta ütles, et Aurelie oli veel üritanud teda suudelda, või noh suudleski, peale oksendamist:D Minu arust oli see päris naljakas, aga Aurelie põdes selle pärast kuni oma ärasõiduni ja ilmselt veel hiljem ka:D
Kuna oli Aurelie viimane õhtu, siis tahtsime seda võimalikult hästi veeta, aga kuna ta üks jalg liikumisvõimetu oli, siis me seda väga hästi veeta ei saanud. Eelmine õhtu polnud ma teda sellepärast näinud, et ta ema ei luband tal välja tulla ja ega ta tänase kohapealt ka sellest eriti vaimustatud polnud.
Algul võtsime lobby-baaris paar mojitot, siis chillis ta ema ka veel veits meiega ja siis läksime Salsa Cafesse. Sandra oli jälle terve õhtu otsa tantsupõrandal. Me jõime, no Aurelie mitte eriti, kuna ta oli ennast juba põhimõtteliselt invaliidiks joonud. Aahjaa ja ma võitsin limbovõistluse:D Konkurentsi väga ei olnud,aga siiski:D
Korra sain Aurelie ka tantsuplatsile, aga see ta jalale eriti head ei teinud vist.
Õhtu jooksul, käis ta ema ka korra seal ja ütles, et enne ära ei lähe kui ta temaga tuleb, aga Aurelie muidugi ei tulnud ja siis tal ei jäänud muud üle kui ära minna. Ma tundsin ennast veidike süüdi, sest olin ta emale lubanud, et aitan tal normaasel ajal tuppa longata, aga noh viimane õhtu tal ju siiski cmon. Ma ei mäleta täpselt, kuidas pidu lõppes, aga ilmselt vaikselt.










PS! Muide minu tulevikuplaanid muutuvad küll peaaegu iga päev, aga praegu oleksin võimeline tapma, et Tartu Ülikooli hispaania keele ja kirjanduse erialale tasuta kohale saada!

KUUBA JUTT LÄHEB EDASI...

4.VEEBRUAR 2009
No kurat ma juba kirjutasin mega pika jutu ära siia, aga siis vajutasin mingit valet nuppu ja põmmm. Nahui küll, aga ma ei anna alla. Kirjutan uuesti siis.
Hommikul äratati mind suure kisaga ülesse. Et miks mu toas alkoholi hais on ja, et kas mina karjusin eelmine öö väljas. Ütlesin, et eiii misassja, mina küll midagi ei tea. Igaljuhul lõpuks suutsin ennast ka sööma vedada, samal ajal meeleheitlikult silmanurgast piiludes, et ega ma kelleltki mingeid imelikke pilke ei saa, kuna äkki keegi mäletab mind eelmisest õhtust. Söök eriti sisse ei läinud, surusin endale vägisi kaks ananassitükki suhu.
Isa oli auto rentinud, et sellesse paradise beach'i (Playa Pilar'i) minna. Ma oleksin selle üle väga õnnelik olnud, kui mul parasjagu nii sittt olla poleks olnud. Sinna jõudes viskasin ennast kõhuli liivale ja jäin lihtsalt magama, ma ei jaksand isegi pükse jalast ära võtta. Lõpuks võtsin ennast kokku ja sain need jalast ära kuidagi. Kuna ma olin täiesti laip, siis määris ise mulle päiksekreemi seljale,aga ainult selja keskele, mille tulemusena oli mul kuni puhkuse lõpuni ülejäänud kehast heledam laik seljal, mis ära ei päevitunudki. Lained ei olnud väga suured, aga piisavad selleks, et mõni õnnetu joodik sinna ära upuks. Kuidagi püsisin ikka vee peal. Rannas, eraldi aedikus puu all olid veel ülinunnud merisead. Peagi tundsin, et pohmakanälg on käes. Sõin rannasolevas Hemingway baaris mingit laiaks tambitud "kanapraadi". Selle nimel pidin ka mingite varesetaoliste lindudega võitlema, kes pidevalt lauale lendasid.
Pärast sõitsime veel autoga ringi. Vanemad tahtsid meile ühte huvitavat kohta näidata, mis nad üks päev rolleriga sõites avastasid, aga mille otstarbest aru ei saanud. Sildid teel näitasid muudkui Cueva del Jabali. Korra käis peast läbi mõte, et ilmselt tähendab Cueva Cave'i ehk siis koobast. Kohale jõudes mõtlesin, et jaa tõesti huvitav koht kõndisime veits ringi ja siis ma märkasin koopa ees suuri treppe ja treppide ees metallist metssea kuju. Järsku tundsin end nagu just bitch-slap'i saanu, sest mulle meenus kuidas ma eile õhtu koopasse saabudes, seda metssea skulptuuri näppind ja selle üle irvitand olin. Tegemist oli sama kohaga, kus ma eelmine õhtu käisin. Vanemad tahtsid alla koopasse ka vaatama minna, ma üritasin eemale hoida,aga nad kutsusid mind ka ja imelik oleks olnud, kui ma üksi välja passima oleksin jäänud. Tõmbasin räti ümber pea, sest koopas olid mingid töötajad, ilmselt eelmisest õhtust sinna jäänud ja ma üritasin meeleheitlikult oma nägu peita. Mingi mees tegi meile väikse eksursiooni, tagapool koopas olid nahkhiired, eelmine õhtu ma küll neid märganud polnud, aga noh ilmselt ei märganud ma siis paljusid asju.Terve sealolek oli nagu üks väga halvamaiguline dejavu.
Hiljem hotellis, enne õhtusööki, kui Sandra parasjagu pesus oli, helises telefon. Mingi tüüp hakkas rääkima: "Hello. Are you Maria? Do you remember me? I'm the guy who lent you 10 pesos last night. How are you? What did your parents say? Are you coming to the show tonight?" Helistajaks oli mu lemmik-dancer whoohooo. Ma ütlesin talle, et ei tule täna peole, kuna eilsest mulle piisas jne. Tegelikult ma ikkagi läksin peole, sest lootsin Aureliet näha. Ma polnud päev otsa temast midagi kuulnud, ega teda näinud. Tema toanumbrit ma ka ei teadnud ja ma tahtsin hirmsasti teada, mis temast siis lõpuks sai.
Õhtusöögil polnud mu paranoia ikka veel üle läinud. Ümberringi väga ei julgend vaadata, sest mõtlesin, et keegi mu eilsetest kojutassijatest on äkki kuskil läheduses. Vein ka eriti ei arenenud. Vanemad ei saand aru mis mul viga on, kuna tavaliselt olen mina esimene, kellel klaas tühjaks saab. Seekord ei jaksanud ma isegi poolt pokaali veini ära juua. Ja üldse oli väga räbal tunne, süüa ka ei jaksanud.
Hiljem otsisin kuidagimoodi Yadimiri toa üles, et talle raha ära maksta. Vend oli just pesemast tulnud ja tuli poolalasti ukse peale...msdkjfdlKLKGöadökjfdhfjlh. Uhhuuuu, maksin raha ruttu ära ja tulin tulema:D
Hiljem peol ma Aureliet ikka veel ei näinud. Aga Jamaica tuli ja näitas mulle pilti, kus me Aureliega Cave'i põrandal üle üksteise magame. Ta rääkis veel, et Canada-pliksi ema oli oma tütart taga otsind ja receptionisse helistanud ja sada jama ja et Aurelie oli tema toas värisenud ja polnud nõus oma tuppa minema, kui kuulis et ema teda taga otsib. Igaljuhul tol õhtul ma Aurelet ei näinudki, hirmuga veel mõtlesin, et äkki ta ema keelas minuga suhtlemise:D
Ülejäänud õhtu kuulasin, kuidas Juri mulle oma metsikust teenageri east ja kõigist tüdrukutest kellega ta olnud on rääkis. Või noh tegelikult ta ei saanud neist kõigist rääkida, sest ta ütles, et tal on lugemine sassi läinud, palju tal neid olnud on. Siis rääkis ta veel, et nüüd (24.aastasena) on ta tagasi tõmmanud jne. Pidu oli igaljuhul jama,inimesi peaaegu ei olnudki, aga mulle see sobis, mul polnud nagunii jaksu et tantsida ega midagi.

KUUBA JUTT JÄTKUB...

Nii,ma hakkan nüüd mälu järgi oletatavaid kuupäevu paika panema ja jutustama.

2.VEEBRUAR 2009
Päeval mängisin rannas võrku,olen koguaeg arvand et jagan ikka seda värki,aga tuli välja et ei jaga, lisaks sellele lõin iseendale palliga vastu nägu, nii et väga prohv ei ole. Õhtul oli hotelli missi valimine. Läksime igaks juhuks hiljem kohale, et mõni pruun poiss meid väevõimuga jälle keset lava ei tassiks. Geelipea tantsis ja aeles oma pontsu sõbrantsiga jälle. Sain tuttavaks Aureliega, kelle nime ma päriselt alles paar päeva hiljem selgeks sain (sest ta hääldas seda nagu "Ourhelii"). Tuus night oli, palju kokteili, palju tantsu jne, aga järgmise õhtu hullumajaga ei anna õnneks võrreldagi:D

3.VEEBRUAR 2009
Ei mäleta mis päeval tegin. Õhtul oli hotellis tuus latino show, peale seda tsillisin korraks üksi oma joogiga, sest Aurelie läks tuppa pluusi vahetama(tahtis midagi paljastavamat selga panna noh:D) ja Sandra oli parasjagu oma Tsiili tüübiga eemal kuskil. Igaljuhul tol üksikul hetkel tuli minu juurde üks pikk, umbs 30ndates meesterahvas, kelle silmad olid sama helesinised kui ta särk ja hakkas maailma kõige naljakama Shwartzennegeri-aktsiendiga rääkima, et kas ma õhtul ühte lahedasse peokohta, mis on hotellist 5km kaugusel ei tahaks tulla, et mitmekesi koos sinna odavam minna jne. No igaljuhul eriti usaldust ta minus ei tekitanud. Pärast rääkisin sellele Canada-tsikile(Aurelie'le) ka sellest mehest ja kohast kuhu ta kutsus, Aurelie ütles et ta ei ajandki mingit paska, et ta teab seda kohta, selle nimi on The Cave ja et ta eelmine aasta käis ka koos oma sõpradega seal, et seal alati julm party, palju turiste, mõned kohalikud ka ja super muss. Jätsime asja sinnapaika tol hetkel, tegime veel mõned koksid jne, siis läks Sandra ära tuppa ja me läksime Lobby-baari tekiilasid tegema. Teel sinna koperdas Aurelie mega õnnetult,aga samas ka mega naljakalt ühe klaasist laua otsa:D, mis oli diivani kõrval,kus kamp inimesi just parasjagu istus. Kõige margisem oli see, et me olime omast arust hullult tuusa kõnnakuga sinna baarileti poole kõndind ja järgmine hetk oli ta käpuli põrandal ja tee siis baarmenile selgeks et me oleme jumala kained ja tahame tekiilat selleks et vähegi sakki jääda:D Kahjuks olid neil laimid ja sidrunid otsas nii et pidime tequilat paari tilga sidrunimahlaga jooma,võehhhh.
Salsa cafesse tagasi jõudes avastasime selle eest täiesti tühjana, küsisime Georgilt(eelpool mainisin ma teda kui roosas kleidis drag-queeni, turistide meelelahutamiseks topib ta endale vahel õhtuti sellised riided selga,aga muidu oli jumala normaalne ja chill neeger:D), et kus kõik on ja ta vastas meile, et kõik läksid Cave'i, et buss on parasjagu ees. Me jooksime siis täie itiga välja, buss oli puupüsti täis, parasjagu hakkasid just paar kuuma hotelli-tantsijat bussi ronima,aga nad poleks ka vist ilmselt väga sinna ära mahtund. Igaljuhul palusime me neil oodata, et me käime raha järel ja tuleme ka. Käisimegi käpelt jooksuga toas, tagasi jõudes meie üllatuseks enam bussi ees polnud, küll aga oli mingi selline lasterongi moodi asi, millest õhk vabalt läbi käib. Tantsijad olid ainukesed inimesed,kes seal parasjagu sees istusid ja meid ootasid. Ülejäänud turistid olid juba bussiga ära läinud. Tuli välja et ma olin 10peesot liiga vähe kaasa võtnud, mu lemmik-tantsija (seesama pruun poiss, kes mind süles limbovõistlusele tassis) laenas mulle raha ja sõit võiski alata. Mina ei saanud tema nimest eriti hästi aru ja tema ei saanud minu omast. Lõpuks ütlesin, et kutsugu mind lihtsalt Mariaks, tuli välja et ta ema nimi on ka Maria, väga cute eksole:D Sõit Cave'i kestis umbes 10-15minutit, see suur õhuvool mis sõidupealt sellest lahtisest rongist läbi käis, ajas pead juba väheke sassi. Mr. Jamaica, Animation teamist tegi minust ja Aureliest pilti, kõik tulid koledad kahjuks:D Tutvusin veel minu taga istuva tüübiga, kes hotellis DJ on, nime ma kahjuks ei mäleta, aga ma mäletan et kui ta ennast tutvustas olin ma nii tark, et oskasin öelda Encantado:D
Cave jõudes oli juba mõnus kilk peas. Tegemist oli tõesti väga tuusa kohaga. Ühe parima party-place'iga mida ma kunagi näinud olen, see asus päris koopas, keerdtrepp viis alla. Kõigepealt suundusime muidugi paarileti äärde(parim oli see, et maksma pidi vaid sissepääsu eest, sees olid kõik joogid tasuta). Võtsime mõlemad korraga kaks jooki, istusime tahapoole koopasse ja tegime väikse suitsu. Olime mõlemad veel adekvaatsed, kuigi tundsin et hakkan juba lolli juttu ajama. Käisime vetsus, mis oli juba väga umbes, nii et pidime oma häda ära tegema meestevetsus, mis oli pisut vähem umbes. Siis tuli meil geniaalne mõte oma kampsunid naiste vetsu peeglilaua alla toppida, sest me ei viitsind neid kaasas tassida(pole vist vaja mainida, et sinna need jäidki). Läksime võtsime veel ühed joogid, järjekord oli meeletu, kuidagi pressisime ennast vahele. Algul läksime Aureliega vaidlema, et kumb trügima hakkab, ta arvas, et ma saan kiirem joogid kätte kuna ma blond, tema oli jällegi minust sitaks ilusam, siis ütles tema et ei mina olen ilusam ja siis oli paar minutit mingit väga piinlikku tibi-vaidlust. No igaljuhul mina pidin ennast lõpuks baariletile upitama ja baarmeni tähelepanu köitma. Tahtsime EXTRA STRONGE CUBA LIBRESID, mis nägid välja sellised, et pool topsi rummi ja pool Cocat(või noh Coca-colat Kuubalt ei leia, kuna tegemist ju Ameerika joogiga, nii et neil oli mingi oma kohalik Cola seal). Baarmen oli sõbralik kikilipsuga vana, nimeks Roberto. Siin läheb mul sündmuste toimumise järjekord juba sassi, ma ei mäleta kas tegime seekord Robertole mõlemad musi, või oli see järgmine kord kui baarileti äärde luurele läksime. Igaljuhul on mul selline hetk meeles, et mina Aurelie ja Roberto kummutasime kõik kolmekesi midagi topsidest ja PÕHJANIII. Edasi on mul kõik lünklikult meeles. Mäletan hetke tantsupõrandal, siis seda kuidas Aurelie, mind selle kuuma tantsija käte vahele lükkab:D ja temaga tantsida käsib, ma olin ilmselt päris sült selleks ajaks. Siis mäletan mingit hetke, kus me õues trepil mingi võõra Canada tüübiga juttu räägime ja suitsu teeme ja edasi ei mäleta ma ausaltöeldes mitte kui midagi.
Ülejäänud pildi õhtust panin ma hiljem teiste juttude põhjal kokku ja ähmaselt mäletan ka seda, et olime juba tagasi hotellijuures ja keegi küsis mu toanumbrit ja siis kanti mind vist mu tuppa ja ma mäletan et Sandra jõllitas mind vihaselt ja siis ma mäletan et mind pandi vanni. Õige lugu oli igaljuhul selline, et me mõlemad Aureliega jäime Cave'i põrandale magama. Mr. Jamaica tassis meid mõlemaid süles rongi, kus me ka terve tee magasime. Aurelie olevat Jamaica täis oksendanud. Siis olevat hotelli jõudes meie mõlema käest meie tubade numbreid küsitud, ma olevat enda oma kohe öelnud, aga Aurelie ei mäletanud enda oma ja oli ilmselt veel rohkem persses kui mina. Igaljuhul Sandra rääkis, et ukse taga olevat järsku hull kisa ja prõmmimine lahti läinud,aga tema ei teinud ust lahti. Järgmine hetk nägi ta et mingi võõras mees vaatab meie toa aknast välja ja ütleb et "Me tõime su toanaabri koju" ta läks vaatas koridori, mis oli kõik võõraid inimesi täis, samuti nagu vannitubagi ja siis olevat mina nende keskel olnud ja täiest kõrist röökinud,et IT'S NOT MY ROOM! Siis olevat mind vanni pandud ja mingi võõras naine olevat mind dushiga üle lasknud, samal ajal olevat see hot-dancer (Yadimir on ta nimi, alles koju jõudes sain aru sellest) terve aeg ainult suutnud öelda "Oh my god, Oh my god!" Hiljem sain veel teada, et enne tuppa jõudmist olin ma oma toa ette lillepeenrasse oksendanud. Ma ei tea siiani, kes kõik need inimesed olid, kes mind koju tassisid. Mingi mälupilt on mul veel selline, et tuigerdasin läbi märjana ihuüksi hotelliterritooriumil ringi, olin räigelt närvis ja otsisin pidu. Hommikul ärkasin suure ehmatuse, läbimärgade ja sitaste riietega oma voodis ülesse, mälu jäi mul ilmselt nagu kampsungi sinna koopasse.





Praegu ma rohkem ei jõua oma seiklustest kirjutada, mingi aeg jätkan:D Pilt, mille lisasin on tehtud paar tundi enne sellele hullule peole minekut, seesama kampsun mis mul seal seljas jäigi Kuubale. Eriti kahju ei ole millegipärast:D

VEEL VEITS PILTE...

1.pilt- majakas
2.pilt- vaade majaka tipust
3.pilt- ka vaade maja tipust

VEITS PILTE...

1.pilt- mina enne rannapeole minekut
2.pilt- tee, mis viis sellesse ilusasse randa(Playa Pilar'i)
3.pilt- tüüpiline Kuuba elumaja
4.pilt- katkine sild mina ületasime, pildi peal ei tundu see nii hull
5.pilt- sead Cayo Romano'l

KUUBA

Nii nüüd suudan vist siia isegi üht-teist oma reisimuljetest kirjutada, sest suurem masendus on üle läinud, aga suur reisihimu on alles. Kui keegi suvel läbi Euroopa hääletada tahab, siis suurepärane reisipartner on teil võimalus leida minu näol! Tegemist oli ilmselt parima reisiga, mis mul kunagi olnud on. Üritasin iga päeva kohta ka midagi kirja panna, aga kui elu päris huvitavaks seal läks, polnud enam aega midagi üles kirjutada. Hakkan siia nüüd seda natukest, mis ma seal kirja jõudsin panna kuupäevaliselt üles kirjutama:

28.JAANUAR 2009
Olen lubivalge ja näonahk on suht pengeris. Baarmen nägi minu otsaesiseid vinne ja ütles sellepeale "Ai-ai mosquitos!" Omast arust tellisin jäätisekokteili, aga kuidagi kangevõitu tundus, pärast tuli välja et selle nimi oli Bananamama ning see on vist loomulik, et rumm käib iga joogi sisse. Teotab tulla huvitav vacation...

29.JAANUAR 2009
Käisime Sandraga beach-partyl, kus baarmen Lorenzo pakkus ennast boyfriendiks. Peol hoidsime madalat profiili, aga meid kisti sellegipoolest mängu. Üks pruun poiss (kes ka ennast väevõimuga nö. boyfriendiks pressis) tassis mu keset platsi ja käskis limbol osaleda. Jäin viimase 10hulka,aga siis langesin välja, pole midagi öelda konkurents oli tugev:D Sandra oli viimase 3 hulgas ja oleks äärepealt võitnud. Mingi roosas kleidis kohalik drag-queen (kes nägi välja nagu miss J Ameerika Supermodellidest) korrutas mulle pidevalt et tal on bigger boobs, kui mul, see ilmselt saigi saatuslikuks, pani mu enesekindlusele põntsu ja oli mu väljalangemise põhjuseks.
Teel peole oleksime pimedas äärepealt krabi-rünnaku ohvriks langenud. Vend passis sõrad püsti, valmis näpistama.
Hiljem, kui vanemad inimesed ära läksid, hakkas pihta tõsine reggeaton orgia, selline mida kuskil sauna pauli või daddy yankee videotes näeb. Üks tüüp (hiljem panime talle hüüdnimeks kaamelinägu) üritas mind omast arust ära möösida: "Oh we are dancing here like this, really close to each other." Lõpuks olime ainukesed blondid peol ja vist ka ühed vähestest, kes hotellis ööbisid, ülejäänud olid kohalikud. Kõik pidid korra ringi sees käima ja "do your thing'i" tegema.

30.JAANUAR 2009
Rentisime auto, et päris Kuubat näha. Mees autorendist küsis, et kust me pärit oleme, kuuldes, et Eestist, oli kohe tark "Ahhaa, endisest Nõukogude Liidust, nüüd on teil kindlasti elu halvem seal jah? NSVL enam ju pole!"
Cayo Cocolt viis Kuubale selline tee nagu Muhust Saaremaale. Enne seda vaatasime veel naabersaart Cayo Guillermot, kus asus üks ilusamaid randu, mida ma üldse kunagi näinud olen. Cayo Guillermolt ära tulles võtsime ühe kohaliku vanamehe peale, kes teeääres hääletas(Hääletamine on siin üldse väga popp. Kusjuures bussijaamades on eraldi mundris töötajad, kes kohalikke pooltühje autosid kinni peavad ja siis bussipeatusest sinna inimesed peale panevad, sest tühja autoga sõitmine on bensiini raiskamine.). Vanamees inglise keelt ei osanud, aga meil oli õnneks eesti-hispaania sõnaraamat. Saime teada, et ta nimi on Lui(või vähemalt nii ta seda hääldas).
Enne Kuubat on piirikontroll, kus 2peesot (25.EEK-i) maksma peab ja oma passe ja viisasid näidata tuleb. Piirivalvur isegi ei vaevunud meie passe vaatama, kui kuulis, et me endisest Nõukogude Liidust oleme. Lähim linn Moron oli täielik hullumaja. Me ei julgend autostki välja tulla, sest mingi jalgrattal idikas hakkas meid jälitama, tahtis omast arust vist teed näidata ja no selge see et pärast selle eest raha küsida. Ta võttis mütsi peast ja osutas näpuga oma blondeeritud peale, umbes et ta on ka nagu meie. Igaljuhul nägi ta välja nagu räme junkie ja ega see maniakaalne jälitamine ka talle kasuks ei tulnud. Nii, et sealt linnast sõitsime otse edasi Ciego de Avilasse, mis on ka maakonna keskus. Seal natuke julgesime ringi käia, sõime kohalikku jäätist ja vaatasime poed üle, mis oma väljanägemise ja kaubavalikuga meenutasid 90ndate alguse Eestit.
Pärast läksime veel teisele naabersaarele Cayo Romanole, mis koosnes enamjaolt soost ja lagunenud asfaldist. Kaartil oli saare lõppu märgitud mingi majakas ja rannad. Mõtlesime ka asja lähemalt uurida. Kaart näitas kahe silla olemasolu, reaalsuses oli ühe ehitamine vist juba 20.aastat tagasi pooleli jäänud ja teine selline, et laguneb kohe ära. Üks kohaliku numbrimärgiga auto sõitis sealt aga üle ja tänu sellele julgesime meiegi seda silda ületada. Edasi oli aga tee raudtrossiga kinni pandud. Esimese auto eeskujul lasime signaali ja kõrvalolevast poollagunenud hoonest tulid välja 2 pruuni sõjaväepükstes poissi, kes küsisid, et kust me pärit oleme. Vastus endisest Nõukogude Liidust meeldis neile väga ja tross tehti lukust lahti. Edasi tuli umbes 25km pragunenud ja kinnikasvanud asfalti. Lõpuks jõudsime kaartil näidatud majaka juurde, mis oli päris kirju ja 19.sajandist. Mere ääres püherdasid veel ringi täissöönud kodusead ja majaka all oli vist mingi nö. sõjaväeosa. Ära sõitma hakates jooksis majakavaht meile järgi ja küsis, et kas me majaka sisse ei taha minna jne. Majakavaht ka inglise keelt ei osanud. Kuidagi saime selgeks, et anname talle 5peesot(umbes. 60EEKU) selle eest ja vend oli rõõmuga nõus. Majaka sees oli sitaks kuum, sest tegemist oli põhimõtteliselt ju plekktorniga. Tema seletuse järgi saime veel aru et ta peab ööjooksul 3korda seda tuld seal käima väntama. Majaka põrandast läks luuk vette, me ei saandki päris täpselt aru mis otstarbel,kas allveelaeva vms jaoks. Ülevalt oli päris tuus vaade, väike hirm oli ainult et ükshetk see plekk meie all enam ei kanna, sest ta oli suht läbi roostetanud.

31.JAANUAR 2009
Päevitasime päev otsa, kuigi suht külm ja tuuline ilm oli. Lained olid päris hullud. Hakkasime igavusest inimestele hüüdnimesid panema. Kuna "gay" on rahvusvaheline sõna, panime oma lemmik gay-paarile nimeks HÜLJES JA MEES.
Õhtul sõime elava muusika saatel. Siin on tõesti kõigil tants ja muusika vist veres. Pillimehed laulsid laivis nii hästi ja puhtalt, et paljud tänapäeva artistid ei kõla pärast stuudios töötlemistki nii hästi.
Salsa Club'is oli õhtul nö. Fashion show, mis oli päris koomiline. Lava taustal foonil oli veel sõna PARTY valesti kirjutatud ja võtnud endale kuju PATRY. Modellid nägid päris modellide moodi tegelikult välja küll, kuigi osad riided olid nagu mõnest eriti haigest India-muusikavideost:D Hiljem peol, kui DJ selliseid vanasid rockihitte nagu ACDC "You shook me all night long" ja Guns'n'roses "Sweet child o mine" laskma hakkas, läksid latino-modellid närvi, sest nemad tahtsid reggeatoni ja värki ikka. Sandra tantsisi ööotsa mingi tüübiga Tsiilist.

1.VEEBRUAR 2009
Päevitan selga ja perset, sest eest olen põlenud. Lained olid ikka mega suured. Muusikud laulsid "Besame mucho't". Tahtsime peole minna, aga jäime magama jälle. Tellisime restoranis viina, kelner oli väga suprised, lõpuks hakkas naerma ja küsis kas meil on väga külm. Ilmselt oli. Öösel sadas



Nii 1.veebruari sissekanne oli viimane mis ma endale märkmikusse üles tähendasin. Edaspidi hakkasin sinna märkima juba oma uute tuttavate e-maile:D Ja nii palju võin ma veel öelda, et too õhtu oli viimane kord kui peo maha magasime, ülejäänud sealviibimise aja olime kõigil pidudel kohal. Sandra tantsis kõik ülejäänud õhtud ka sellesama Tsiili tüübiga. Edasised seiklused pole mul kuupäevaliselt meeles, aga kui vähegi aega on kirjutan neist siia. Selle suure meenutamise ja kirjutamishooga tuli igatsus Kuuba järele jälle tagasi:(