Doris Lessing'i "Kuldse märkmeraamatu" eessõna lugedes kadus mul see suur isu õppimise järele, mis mind viimastel päevadel saatnud on ära. Samas ma vist lasen ennast kõigel ja kõigil natuke liiga kergelt mõjutada ka, aga igatahes siin on need süüdi olevad lõigud, sellest eessõnast :


See algab, kui laps on alles viie- või kuueaastane ja läheb kooli. See algab hinnete, autasude, "kohtade", "lintide", tähtede - ja paljudes kohtades ikka veel ka triipudega. See on võiduajamiste mentaliteet, võitja ja kaotaja terminites mõtlemine. Last koolitatakse algusest peale niimoodi mõtlema: alati võrdlema, edu ja läbikukkumist vastandama. See on väljarookimise süsteem: nõrgemad heituvad ja langevad välja; süsteem on kavandatud tootma üksikuid võitjaid, kes üksteisega alalõpmata võistlevad. Iga lapse anded, hoolimata tema ametlikust IQ-st võiksid jääda talle kogu eluks, rikastades teda ja kõiki teisi, kui neid andmeid ei peetaks kaubaks, mille väärtuse määravad edupanused.


Teine asi, mida alguses peale õpetatakse, on omaenda otsustamisvõime umbusaldamine. Lapsi õpetatakse autoriteedile alluma, teiste inimeste arvamusi ja otsustusi otsima ning tsiteerima ja nendega nõustuma.

Ideaaljuhul peaks ütlema igale lapsele tema kooliaastate jooksul korduvalt midagi niisugust:
"Sind immutatakse praegu läbi ideoloogiaga. Me ei ole veel arendanud välja haridussüsteemi, mis oleks sellest vaba. Anna andeks, aga see on parim, mida me oskame teha. See, mida sulle siin õpetatakse on praegusaegsete eelarvamuste ja antud kultuuri valikute sulam. Isegi põgus pilk ajaloole näitab, kui ebapüsivad need ilmselt on. Sind õpetavad inimesed, kes on olnud võimelised kohanduma nende eelkäijate poolt kehtestatud mõtlemisrežiimiga. See on ennastpõlistav süsteem. Neid teie seas, kes on tugevamad ja isikupärasemad kui teised, julgustatakse lahkuma ja otsima enda harimise teid - oma otsustamisvõime harimise teid. Need, kes jäävad, peavad alati ja igavesti meeles pidama, et neid vormitakse ja kujundatakse nii, et nad sobiksid selle kindla ühiskonna kitsaste ja kindlate vajadustega."


Olgu veel öeldud, et Doris Lessing ise tuli koolist ära neljateistkümneaastaselt ning sai 2007.aastal 88.aasta vanusena Nobeli kirjanduspreemia...

Nägin unes, et olin mingil vabaõhuüritusel õhtusel ajal ja siis tuli kuskilt põõsast selline väiksemat sorti ninasarvik ja ründas mind täiega, nii et üks mu jalg oli täiesti lõhki kistud ja verine. Kartsin et jooksen verest tühjaks ja tuiasin tükk aega seal ringi, aga abi kuskilt ei saanud. Mingisugune arstitelk oli seal ka, aga seal oli väga pikk järjekord.
Ilus unenägu oli.
Tegelt ei olnud.

Tahan saada mega targaks ja üldse igast asju teada. Ma saan ka loodetavasti, homme selgub...

Leidsin ärgates kotist hunniku praetud pelmeene + viilu tomatit ja kurki.
Mõistus on otsas.

GRRRR...

See blogi pidamine on muutumas teatud sorti halvaks harjumuseks, sest millegipärast kipun ma oma negatiivseid emotsioone siin rohkem välja elama kui positiivsed. Praegune sissekanne on ka tingitud sellest, et mingi tühine kellegi poolt möödaminnes puistatud ütlus hakkas tagant järgi kriipima ja ei lasknud rahulikult magama jääda. Seega pean ennast jälle siin tühjaks kirjutama, kuigi ma ei taha mingi friik olla, kes ennast ainult arvuti taga julgeb välja elada. Paraku on aga nii, et head vastuväited tulevad alles hiljem pähe. Igatahes, türa küll ma ei räägi enam kellegile sellest kui mul midagi hästi läheb, sest alati leidub mingeid idikaid, kes arvavad et saavutused on liiga kergelt kätte tulnud, samas kui ise sittagi saavutatud pole. Nii, kõik, head ööd.

Rääkisin just ühe vana tuttavaga ja pidin kahjuks taaskord veenduma selles, mida alljärgneval pildil väga lihtsalt ja ilustamata kujutatud on...




Ma ei oska öelda, kes see andekas inimene on, kes selle taiesega hakkama sai, sest varastasin selle kunagi kellegi orkuti kaustast, aga ilmselt oli selle inimese nimi Marju.

JUHHUU!!!

Ma poleks osanud arvata, et ma oma üle-eelmises sissekandes tehtud lubadust nii ruttu murda saan. :D Igaljuhul olen õnnelik praegu ja õhtul peab tähistama. Tegelikult pole eriti isu selle halva asja järgi, aga järgnevalt valik patuseid pilte, sest suitsuga piltides lihtsalt on midagi seffi ja mässajalikku, jee.
















































Öök, okei tegelt ma sain nendest piltidest suitsumürgituse vist praegu...

Ma siin tahtmatult kisun jälle võib-olla natuke feministlikuks, aga ma sattusin just ühte artiklit lugema ja see mis ma lugesin oli lihtsalt nii õige.


LOE KA!
http://www.lass24.ee/w/2009/05/09/tibid-ja-kuidas-nendega-ollakse/

Võõrutusravi porgandite abil!

Nägin unes, et keegi pakkus mulle cancer-stick'i, aga ma ütlesin et ei tee ühtegi suitsu enne kui teada saan, et kuskil koolis kindlalt sees olen.