Olen jälle üliemotsionaalses ja keevalises seisundis, mille praegu põhjustas selline film nagu Mona Lisa Smile, millele ma juhuslikult peale sattusin, aga mida ma ka enne näinud olen. Igaljuhul, kui keegi mind võimalikult endast välja tahab ajada siis tõstatage soolise võrdõiguslikkuse teema.
Selle mida ma siin praegu üritan öelda(olen oma lühikest sissekannet juba mitu korda parandanud ja kustutanud), teeb minu arvates siiski kõige paremini selgeks lõik Simone de Beauvoir'i raamatust "Teine sugupool" :

On nii, et paljud mehed kinnitavad heas usus, et naised on meestega võrdsed ja naistel pole midagi nõuda, kuid samas väidavad nad, et naised ei saa kunagi olla meestega võrdsed ja nende nõudmised on asjatud. Mehel on raske õigesti hinnata naiste ühiskondlikku diskrimineerimist, mis pealtnäha tundub tähtsusetu, kuid mille moraalsed ja intellektuaalsed vastukajad naises on nii sügavad, et võib koguni tunduda, nagu tuleneksid need tema loomusest. Ärgem siis laskem end heidutada naiste vastu suunatud arvukatest ägedatest rünnakutest ega ninapidi vedada "tõelisele naisele" pühendatud omakasupüüdlikest kiidulauludest, samuti ärgem jagagem meeste vaimustust meie saatuse üle, mida nad mingil tingimusel ei tahaks ise kogeda.