Olen ise nii vaimuvaene, et pean jälle raamatust mingeid lõike siia kirjutama, aga keegi peab seda pimedat maailma ju valgustada ka proovima eksole...
Kui naine osaleb avalikus debatis, peab ta sõna saamiseks ja tähelepanu hoidmiseks pidevalt võitlema, ning kõrvalejätmine, mis neile osaks saab, on seda halastamatum, et seda ei tingi mitte sugugi selgelt väljendatud pahatahtlikkus ning et seda tehakse teadmatuse täieliku süüdimatusega: naisi katkestatakse, nende esitatud heale küsimusele vastuse saamiseks pöördutakse mõne mehe poole(justkui naine ei suudaks sellele vastata). Niisugune olemasolu eitamine sunnib naisi enese maksmapanemiseks kasutama sageli nõrkade relvi, mis stereotüüpe veelgi süvendavad: silmatorkav välimus, mida käsitletakse kui põhjendamatut kapriisi või enese eksponeerimist ning kohe hüsteeriliseks tembeldatakse; võrgutamine, mis seni kuni ta rajaneb teatud domineerimise tunnustamisel, sobib hästi sümboolse domineerimise poolt loodud suhte tugevdamiseks.
Lisaks sellele, et mees ei saa end alandamata sooritada sotsiaalselt madalatena käsitatud ülesandeid(muu hulgas ka sellepärast, et nende sooritmine meeste poolt ongi välistatud), võivad need samad ülesanded muutuda õilsateks ja rasketeks, kui neid sooritavad mehed ning olla tähtsusetud ja märkamatud, lihtsad ja tühised, kui neid sooritavad naised. Seda näitab nais- ja meeskoka, nais- ja meesrätsepa erinevus: piisab sellest, kui mehed asuvad väljaspool erasfääri tegutsema naiselikeks peetud ametites, et nad seeläbi muutuksid õilsamateks ja teisenäolisteks.
Nii nagu ka kõige perfektsem vehklemiskunsti valdamine ei tee mitteaadlikust mõõga-aadlikku, ei tunnustata ka klaviste(teatud naissoost trükitööline), kelle tungimine trükitööstusesse tekitas meeste seas suurt vastupanu, sest seadis kahtluse alla müüdi nende töö kõrgest kvalifikatsioonist.
Vastavalt universaalsele seadusele, mis kehtib lootuste kohandamise puhul võimalustele, püüdluste kohandamise puhul pakutavale, hakkab läbinisti soopõhise maailma pikaajaline ja varjatult puudulik kogemus pärssima kalduvust sooritada tegusid, mida naistelt ei oodata - isegi kui seda neile ei keelata. Nagu näitab selgelt järgmine kirjeldus soovahetusele järgnenud seadumuste muutustest, soodustab see "õpitud abituse" ilmnemist: "Mida rohkem mind naisena koheldi, seda rohkem ma naiseks muutusin. Kohanesin tasapisi. Kui arvati, et ma ei ole võimeline autoga tagurdama või pudeleid avama, tundsingi veidral kombel, et muutusin saamatuks. Kui arvati, et kohver oli minu jaoks liiga raske, siis seletamatul kombel pidasin seda ka ise enda jaoks liiga raskeks." Niisugune võrdlus pakub suurepärase võimaluse tabada seda ümberpööratud või negatiivset Pygmalioni efekti, mis hakkab naiste peal nii varakult ja niivõrd pidevalt toimima, et lõpuks jääb peaaegu täiesti märkamatuks(mõtlen siinkohal nt sellele, kuidas vanemad, õpetajad, kaasõpilased laidavad maha, või pigem ei julgusta tüdrukute õppima asumist teatud erialadele, täpsemalt tehnilistele või täppisteaduste erialadele: "Õpetajad ütlevad alati, et me oleme õrnemad... ja lõpuks me jäämegi neid uskuma", "Pidevalt korratakse meile, et poistel on teadusaladel lihtsam. Siis muidugi..."). Seda loogikat järgides on arusaadav, et niisugune "rüütellik" kaitsmine ise, lisaks sellele, et see võib viia tüdrukute kõrvalejätmiseni või seda õigustada, aitab samuti kaasa naiste eemalehoidmisele kontaktidest kõigi reaalse maailma tahkudega, "mille peale naistel pole soont", kuna need pole naiste jaoks.
Nii et, go fuck yourself ! Okei tegelikult pole tänapäeva mehed selles pasas ise süüdi, enamikku neist ja meist(naised jeeee)on lihtsalt kasvatatud kõike vastandama(mehelikku-naiselikku ; sooja-külma jne).
Domineeriv määratlus põhineb ajaloolistel domineerimissuhetel ja selle aluseks olevatel erinevuse otsingutel, sest mida muud siis mehelikkus on kui mitte teatud mittenaiselikkus?
Posts
No comments:
Post a Comment