Jep, silm lausa puhkab, "stiilsed" inimesed on ülekõige.
Ps! Number 29 mulle isegi meeldib, moepolitsei tule vahista mind nüüd!
http://www.buzzfeed.com/mjs538/the-30-most-outrageous-red-carpet-outfits-of-the-2
Wednesday, December 30, 2009
SUUR FILMIOROSKOP
Mina kui tõeline astroloogiahuviline nagu mulle lähedalseisvad isikud võivad kinnitada, leidsin taaskord ühe fantastilise hororskoobi mõnurportaalist www.vello42.com (kliki lingil raisk ja saad teada milline tuleb aasta 2010).
Head aastavahetust kõigile!
INDIA SAAGA JÄTKUB...
Mulle meeldib väga teiste blogisid tsekkida, aga enda omaga ma eriti tegeleda ei viitsi.
Jõudsin mõne päeva kohta veel asju kirja panna, jeeee.
3.DETSEMBER, NELJAPÄEV
Seifist võtsime asjad välja, sest see jumbu, kes seal receptionis omastarust admin. on, viitsib seifi ainult siis lahti teha kui tal tahtmist on, olgugi et me maksame selle eest. Raha maksis ta aga rõõmuga tagasi, ju siis laiskus kaalus raha üles.
Sain ühe paki kaasa võetud Kalevi transrasvasid jaotatud. Ühe pehme mänguvarese sain ka ära antud, mingile väljakukkunud piimahammastega väikesele tüdrukule, aga siis tulid eemalt jooksuga 10 ta sõpra käed laiali ja nõudsid ka endale head-paremat, kahjuks polnud mul aga rohkem kaasas ja nii see gäng piiraski mind seal natuke aega.
Üks schacki omanik üritas meile tünga teha. Siin on enamasti nii, et rannatoolid on tasuta, aga see putka mille ees nad on, sealt pead siis süüa-juua tellima midagi. Me tellisimegi, aga too tädi pani arvele ikkagi rannatoolide eest raha juurde.Me polnud nõus maksma, kuna oleme ikkagi vaesed ida-eurooplased ja ise ta algul ütles et need on tasuta. Kõndisime lihtsalt minema,pömm, aa aga söögi eest maksime, nii vaesed me ka polnud:D
Siis rentisime pooleks tunniks scootrid, isa oli närvis et mulle kiirem sattus ja tahtis ära vahetada. Üle ühe mässiv laine hüpates läksin tasakaalust välja ja oleksin äärepealt külili käinud, aga see oli vinge ja pool tundi läks väga ruttu.
Rannal lebades nägin eemal meres mingit 3nurkset uime ja läksin juba paanikasse et tegemist on haiga(kuigi ma ise siin ühes sissekandes just haisid kaitsva kõnega hakkama sain), aga lähemal vaatlusel selgus et tegemist oli hoopis paari delfiiniga. Sealsamas nende lähedal ujus paar inimest ka, aga inimeste lähedale nad eriti ei tahtnud tulla ja sulpsasid kaugemale.
Õhtul kõndisime kogemata mingist hinduistlikust riitusest mööda; hunnik mehi istus maas ja jorises midagi ja nende ees oli ehitud lilleline altar, kus siis ka mingid inimesed askeldasid ja viirukit ja muud kraami põletasid.
4.DETSEMBER, REEDE
Kuna olime eilsest ära kõrbenud, mõtlesime ranna asemel vahelduseks Goa osariigi pealinna Pananji'sse minna. Läksime sama bussiga millega kohalikudki sõidavad. Pilet u.15km kaugusesse Pananji'sse oli u.2-3 eesti krooni, taksoga oleks kordades kallim olnud, kuigi ka mitte üle jõu käiv. Seepärast ma imestangi, et miks inglased, kes siin kõike põhimõtteliselt tasuta saavad (God, bless the vahetuskurss eksole) nii kitsid on. Tingivad(ok ma saan aru et see käibki siinse kauplemise juurde), igisevad ja kerjustele raha ega midagi ei anna jne.
Pananji igaljuhul on umbes Tartu suurune ja muidu ka natuke troopilise Tartu moodi jõeäärne linn. Käisime ühes templis, mis asus mäe otsas. Kui muidu on Indias igal pool ümberringi hull kisa ja autode signaalid jm. lärm, siis seal oli täiesti vaikne , rahulik ja mõnus. Ja hea vaade linnale oli sealt ka ja üldse oli üks mõnusa auraga koht.
Tagasiteel tankis buss nii, et reisijad olid sees ja mootor käis. Natuke suitsiidne, aga noh siin nii palju rahvast, et kedagi kotigi kui paar tükki õhku lendaks...
Jõudsin mõne päeva kohta veel asju kirja panna, jeeee.
3.DETSEMBER, NELJAPÄEV
Seifist võtsime asjad välja, sest see jumbu, kes seal receptionis omastarust admin. on, viitsib seifi ainult siis lahti teha kui tal tahtmist on, olgugi et me maksame selle eest. Raha maksis ta aga rõõmuga tagasi, ju siis laiskus kaalus raha üles.
Sain ühe paki kaasa võetud Kalevi transrasvasid jaotatud. Ühe pehme mänguvarese sain ka ära antud, mingile väljakukkunud piimahammastega väikesele tüdrukule, aga siis tulid eemalt jooksuga 10 ta sõpra käed laiali ja nõudsid ka endale head-paremat, kahjuks polnud mul aga rohkem kaasas ja nii see gäng piiraski mind seal natuke aega.
Üks schacki omanik üritas meile tünga teha. Siin on enamasti nii, et rannatoolid on tasuta, aga see putka mille ees nad on, sealt pead siis süüa-juua tellima midagi. Me tellisimegi, aga too tädi pani arvele ikkagi rannatoolide eest raha juurde.Me polnud nõus maksma, kuna oleme ikkagi vaesed ida-eurooplased ja ise ta algul ütles et need on tasuta. Kõndisime lihtsalt minema,pömm, aa aga söögi eest maksime, nii vaesed me ka polnud:D
Siis rentisime pooleks tunniks scootrid, isa oli närvis et mulle kiirem sattus ja tahtis ära vahetada. Üle ühe mässiv laine hüpates läksin tasakaalust välja ja oleksin äärepealt külili käinud, aga see oli vinge ja pool tundi läks väga ruttu.
Rannal lebades nägin eemal meres mingit 3nurkset uime ja läksin juba paanikasse et tegemist on haiga(kuigi ma ise siin ühes sissekandes just haisid kaitsva kõnega hakkama sain), aga lähemal vaatlusel selgus et tegemist oli hoopis paari delfiiniga. Sealsamas nende lähedal ujus paar inimest ka, aga inimeste lähedale nad eriti ei tahtnud tulla ja sulpsasid kaugemale.
Õhtul kõndisime kogemata mingist hinduistlikust riitusest mööda; hunnik mehi istus maas ja jorises midagi ja nende ees oli ehitud lilleline altar, kus siis ka mingid inimesed askeldasid ja viirukit ja muud kraami põletasid.
4.DETSEMBER, REEDE
Kuna olime eilsest ära kõrbenud, mõtlesime ranna asemel vahelduseks Goa osariigi pealinna Pananji'sse minna. Läksime sama bussiga millega kohalikudki sõidavad. Pilet u.15km kaugusesse Pananji'sse oli u.2-3 eesti krooni, taksoga oleks kordades kallim olnud, kuigi ka mitte üle jõu käiv. Seepärast ma imestangi, et miks inglased, kes siin kõike põhimõtteliselt tasuta saavad (God, bless the vahetuskurss eksole) nii kitsid on. Tingivad(ok ma saan aru et see käibki siinse kauplemise juurde), igisevad ja kerjustele raha ega midagi ei anna jne.
Pananji igaljuhul on umbes Tartu suurune ja muidu ka natuke troopilise Tartu moodi jõeäärne linn. Käisime ühes templis, mis asus mäe otsas. Kui muidu on Indias igal pool ümberringi hull kisa ja autode signaalid jm. lärm, siis seal oli täiesti vaikne , rahulik ja mõnus. Ja hea vaade linnale oli sealt ka ja üldse oli üks mõnusa auraga koht.
Tagasiteel tankis buss nii, et reisijad olid sees ja mootor käis. Natuke suitsiidne, aga noh siin nii palju rahvast, et kedagi kotigi kui paar tükki õhku lendaks...
Thursday, December 24, 2009
Monday, December 21, 2009
INDIA!
Käisin vahepeal turistitamas Indias ja esimese nädala jooksul jõudsin isegi mingeid asju kirja panna, pärast muutusin laisaks ja elu muutus ka huvitavamaks, aga ma siis alustan nüüd, Amen!
29.november vastu 30ndat, ehk sõit ja esmamuljed:
Ken Saan and his crew oli meiega ühes lennukis + hunnik eesti vanainimesi. Lennuk oli ilma ühegi märgistuseta, et mis lennufirmaga võiks tegu olla. Istmevahed olid ühed kitsamad, mis ma kunagi näinud olen. Vahepeatus Türkmenistani pealinna Asgabati lennujaamas oli päris masendav, või lennujaam ise oli masendav, väga veneaegne(mitte et ma ise muidugi tol ajal elanud oleks,aga noh) jne. Üks pood oli seal ka, kus Türkmeeni vaipu müüdi, muidu oli suht tühjus. Mantli ja karvamütsiga sõdur ei lubanud isegi lennuväljast pilti teha, hakkas kätega vehkima ja puha.
Ülejäänud 4h ja 15min lennusõitu läksid kiiremini, sest mul õnnestus lõpuks 30cm laiuses istmevahes midagi tukkumiselaadset korda saata.
Goa lennujaamas võtsid meid vastu ametnikud, seagripi eest kaitsvad maskid peas ning pidime täitma paberi, et meil pole mingeid gripi sümptomeid. Alles pärast seda tähtsat protseduuri saime viisakontrolli.
Lennujaamast väljudes saime kaela pärjad ja otsaette punase täpi, see pidi siis nagu olema tervitus või nii.
Enne bussi jõudmist pidime võitlema hindudega, kes vägisi meie kotte tahtsid tassida. Bussikonditsioneer oli miinus saja peal ja ma kahtlustan et see oligi süüdlane mu taaselustunud köhas.
Liiklus on teistpidine kui meil ja täielik hullumaja. Jalakäijad ei koti kedagi, ise pead kiiresti üle tee jooksma. Lehmadele see-eest antakse aupaklikult teed, püha loom ju ikkagi. Ehedaks ja sissejuhatavaks näiteks siinsesse liikluskultuuri oli see, et teel lennujaamast hotelli ajas meie schumacherlik bussijuht ühe rollerijuhi alla, too jäi õnneks terveks, aga päris hirmus vahejuhtum oli ikkagi.
Hotell peaks olema 2 tärni, receptioni juures nägin ööpimeduses midagi üle põranda jooksmas, ma kahtlustan et see oli hiir. Tuba käib kah, palju me ikka seal aega veedame. See hotell on vist jõukamate kohalike seas ka väga popp, nad jalutavad siin küll rahuloleva näoga ringi.
1.DETSEMBER, TEISIPÄEV
Öö möödus kõike muud kui rahulikult, kuigi ma ennast eriti millestki segada ei lase kui ma juba magan, aga juhuslikult on meie hotelli kõrval mingi St. Alex'i kirik ja mingi värdjas usuhull otsustas et kell 4 hommikul on õige aeg kirglikult kirikukella helistama hakata ja nii pool tundi järjest. Lisaks sellele on meie so called hotelli kõrval ka mingi pooleliolev ehitus ja kell 5 hommikul oli mingi vend hullus töötuhinas ja kukkus telliskive omavahel kokku peksma(väga produktiivne tegevus eksole).
Hommikul läksime kirikut lähemalt uurima ja selgus et kella nöör ripub mööda kirikuseina alla ja iga mats, kes mööda läheb võib nööri otsas rippuda ja tunda end nagu Jumalaema kiriku kellamees või Lible või olla lihtsalt halb inimene ja teised üles ajada. Suurest vihast rippusin ka veits aega tolla kellanööri küljes ja panin Calangute helisema.
Päevavalgel näeb tänaval alles tõelist sitta. Kui tahad, et auto sinust üle ei sõidaks, pead hüppama teepervele lehmasita, rotilaipade ja muu prügi sisse. See on ellujäämise hind.
Hommikul oli kuulda eesti vanainimeste kaebeid, kui jubeda hotelliga ikka tegemist on. Kammoon, mida sa selle raha eest siis ootad, kui tahad ennast tunda nagu täissöönd valge rahakott, mine kuskile "kõik-hinnas" hotelli ja ole rahul, et saad end vaeste hindude arvelt, kes sul perse ka pühivad, kunnina tunda. Palju õnne! Ja siis nad on oma puuinglisekeelega veel närvis kui kohalikud neist aru ei saa ja ülbitsevad siin. Samal ajal räägib enamik kohalikke, vähemalt siin Calangute'is päris hästi ingliskeelt, isegi neile iseloomulik aktsient väga ei sega. Nii et kallis "Harju keskmine", jää parem koju!
Liiv on kuum, vesi sogane, aga kaldaäärsed murdlained on väga mässivid.
Toit on hea ja odav.
Tädi käis täna receptioni seifist mingeid oma ehteid võtmas ja nägi seal suuri tarakane. Tüüp valvelauast (administraator on vist palju öeldud?) ainult naeris ja ütles et see on siin tavaline ja ohkas väsinult et ju ta siis tapab need prussakad ära, kui meil väga hirmus on.
Sooja vee saime ja ka lõpuks teise päeva õhtuks endale tuppa. Tegelikult ma hakkasin selle külma dushiga juba ära harjuma.
Täiesti juhuslikult sattusime mingile kontserdile kuskile sisehoovi, kus oli palju vanaldasi hipisid ja mingid eriti tegijad hindud mängisid trummi ja siis seda pikka india kitarri. Kitarrimängija oli seda muusika värki veel kuskil Calcutta ülikoolis õppinud ja mängis hingest. Mul tuli millegipärast pähe võrdlus, et kui too pill oleks olnud naine, siis just niimoodi peaks naist puudutama. Väga diip, ma tean:D Ja siis ta veel rääkis, et muidu ta miinimum kontserdi pikkus on 2 tundi, aga täna mängib lühidalt ehk pool tundi ja kõik see pool tundi järjest oli üks lugu. Täiega ära viis lõpuks, kivis peaga oleks päris hull seal olnud. Trummimees oli ka proff ja terve see pool tundi oli neil vist mingi omavaheline improvisatsioon, aga tundus nagu see peakski nii olema ja oeh noh väga kõvv ühesõnaga.
29.november vastu 30ndat, ehk sõit ja esmamuljed:
Ken Saan and his crew oli meiega ühes lennukis + hunnik eesti vanainimesi. Lennuk oli ilma ühegi märgistuseta, et mis lennufirmaga võiks tegu olla. Istmevahed olid ühed kitsamad, mis ma kunagi näinud olen. Vahepeatus Türkmenistani pealinna Asgabati lennujaamas oli päris masendav, või lennujaam ise oli masendav, väga veneaegne(mitte et ma ise muidugi tol ajal elanud oleks,aga noh) jne. Üks pood oli seal ka, kus Türkmeeni vaipu müüdi, muidu oli suht tühjus. Mantli ja karvamütsiga sõdur ei lubanud isegi lennuväljast pilti teha, hakkas kätega vehkima ja puha.
Ülejäänud 4h ja 15min lennusõitu läksid kiiremini, sest mul õnnestus lõpuks 30cm laiuses istmevahes midagi tukkumiselaadset korda saata.
Goa lennujaamas võtsid meid vastu ametnikud, seagripi eest kaitsvad maskid peas ning pidime täitma paberi, et meil pole mingeid gripi sümptomeid. Alles pärast seda tähtsat protseduuri saime viisakontrolli.
Lennujaamast väljudes saime kaela pärjad ja otsaette punase täpi, see pidi siis nagu olema tervitus või nii.
Enne bussi jõudmist pidime võitlema hindudega, kes vägisi meie kotte tahtsid tassida. Bussikonditsioneer oli miinus saja peal ja ma kahtlustan et see oligi süüdlane mu taaselustunud köhas.
Liiklus on teistpidine kui meil ja täielik hullumaja. Jalakäijad ei koti kedagi, ise pead kiiresti üle tee jooksma. Lehmadele see-eest antakse aupaklikult teed, püha loom ju ikkagi. Ehedaks ja sissejuhatavaks näiteks siinsesse liikluskultuuri oli see, et teel lennujaamast hotelli ajas meie schumacherlik bussijuht ühe rollerijuhi alla, too jäi õnneks terveks, aga päris hirmus vahejuhtum oli ikkagi.
Hotell peaks olema 2 tärni, receptioni juures nägin ööpimeduses midagi üle põranda jooksmas, ma kahtlustan et see oli hiir. Tuba käib kah, palju me ikka seal aega veedame. See hotell on vist jõukamate kohalike seas ka väga popp, nad jalutavad siin küll rahuloleva näoga ringi.
1.DETSEMBER, TEISIPÄEV
Öö möödus kõike muud kui rahulikult, kuigi ma ennast eriti millestki segada ei lase kui ma juba magan, aga juhuslikult on meie hotelli kõrval mingi St. Alex'i kirik ja mingi värdjas usuhull otsustas et kell 4 hommikul on õige aeg kirglikult kirikukella helistama hakata ja nii pool tundi järjest. Lisaks sellele on meie so called hotelli kõrval ka mingi pooleliolev ehitus ja kell 5 hommikul oli mingi vend hullus töötuhinas ja kukkus telliskive omavahel kokku peksma(väga produktiivne tegevus eksole).
Hommikul läksime kirikut lähemalt uurima ja selgus et kella nöör ripub mööda kirikuseina alla ja iga mats, kes mööda läheb võib nööri otsas rippuda ja tunda end nagu Jumalaema kiriku kellamees või Lible või olla lihtsalt halb inimene ja teised üles ajada. Suurest vihast rippusin ka veits aega tolla kellanööri küljes ja panin Calangute helisema.
Päevavalgel näeb tänaval alles tõelist sitta. Kui tahad, et auto sinust üle ei sõidaks, pead hüppama teepervele lehmasita, rotilaipade ja muu prügi sisse. See on ellujäämise hind.
Hommikul oli kuulda eesti vanainimeste kaebeid, kui jubeda hotelliga ikka tegemist on. Kammoon, mida sa selle raha eest siis ootad, kui tahad ennast tunda nagu täissöönd valge rahakott, mine kuskile "kõik-hinnas" hotelli ja ole rahul, et saad end vaeste hindude arvelt, kes sul perse ka pühivad, kunnina tunda. Palju õnne! Ja siis nad on oma puuinglisekeelega veel närvis kui kohalikud neist aru ei saa ja ülbitsevad siin. Samal ajal räägib enamik kohalikke, vähemalt siin Calangute'is päris hästi ingliskeelt, isegi neile iseloomulik aktsient väga ei sega. Nii et kallis "Harju keskmine", jää parem koju!
Liiv on kuum, vesi sogane, aga kaldaäärsed murdlained on väga mässivid.
Toit on hea ja odav.
Tädi käis täna receptioni seifist mingeid oma ehteid võtmas ja nägi seal suuri tarakane. Tüüp valvelauast (administraator on vist palju öeldud?) ainult naeris ja ütles et see on siin tavaline ja ohkas väsinult et ju ta siis tapab need prussakad ära, kui meil väga hirmus on.
Sooja vee saime ja ka lõpuks teise päeva õhtuks endale tuppa. Tegelikult ma hakkasin selle külma dushiga juba ära harjuma.
Täiesti juhuslikult sattusime mingile kontserdile kuskile sisehoovi, kus oli palju vanaldasi hipisid ja mingid eriti tegijad hindud mängisid trummi ja siis seda pikka india kitarri. Kitarrimängija oli seda muusika värki veel kuskil Calcutta ülikoolis õppinud ja mängis hingest. Mul tuli millegipärast pähe võrdlus, et kui too pill oleks olnud naine, siis just niimoodi peaks naist puudutama. Väga diip, ma tean:D Ja siis ta veel rääkis, et muidu ta miinimum kontserdi pikkus on 2 tundi, aga täna mängib lühidalt ehk pool tundi ja kõik see pool tundi järjest oli üks lugu. Täiega ära viis lõpuks, kivis peaga oleks päris hull seal olnud. Trummimees oli ka proff ja terve see pool tundi oli neil vist mingi omavaheline improvisatsioon, aga tundus nagu see peakski nii olema ja oeh noh väga kõvv ühesõnaga.
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
