INDIA!

Käisin vahepeal turistitamas Indias ja esimese nädala jooksul jõudsin isegi mingeid asju kirja panna, pärast muutusin laisaks ja elu muutus ka huvitavamaks, aga ma siis alustan nüüd, Amen!



29.november vastu 30ndat, ehk sõit ja esmamuljed:
Ken Saan and his crew oli meiega ühes lennukis + hunnik eesti vanainimesi. Lennuk oli ilma ühegi märgistuseta, et mis lennufirmaga võiks tegu olla. Istmevahed olid ühed kitsamad, mis ma kunagi näinud olen. Vahepeatus Türkmenistani pealinna Asgabati lennujaamas oli päris masendav, või lennujaam ise oli masendav, väga veneaegne(mitte et ma ise muidugi tol ajal elanud oleks,aga noh) jne. Üks pood oli seal ka, kus Türkmeeni vaipu müüdi, muidu oli suht tühjus. Mantli ja karvamütsiga sõdur ei lubanud isegi lennuväljast pilti teha, hakkas kätega vehkima ja puha.
Ülejäänud 4h ja 15min lennusõitu läksid kiiremini, sest mul õnnestus lõpuks 30cm laiuses istmevahes midagi tukkumiselaadset korda saata.
Goa lennujaamas võtsid meid vastu ametnikud, seagripi eest kaitsvad maskid peas ning pidime täitma paberi, et meil pole mingeid gripi sümptomeid. Alles pärast seda tähtsat protseduuri saime viisakontrolli.
Lennujaamast väljudes saime kaela pärjad ja otsaette punase täpi, see pidi siis nagu olema tervitus või nii.
Enne bussi jõudmist pidime võitlema hindudega, kes vägisi meie kotte tahtsid tassida. Bussikonditsioneer oli miinus saja peal ja ma kahtlustan et see oligi süüdlane mu taaselustunud köhas.
Liiklus on teistpidine kui meil ja täielik hullumaja. Jalakäijad ei koti kedagi, ise pead kiiresti üle tee jooksma. Lehmadele see-eest antakse aupaklikult teed, püha loom ju ikkagi. Ehedaks ja sissejuhatavaks näiteks siinsesse liikluskultuuri oli see, et teel lennujaamast hotelli ajas meie schumacherlik bussijuht ühe rollerijuhi alla, too jäi õnneks terveks, aga päris hirmus vahejuhtum oli ikkagi.
Hotell peaks olema 2 tärni, receptioni juures nägin ööpimeduses midagi üle põranda jooksmas, ma kahtlustan et see oli hiir. Tuba käib kah, palju me ikka seal aega veedame. See hotell on vist jõukamate kohalike seas ka väga popp, nad jalutavad siin küll rahuloleva näoga ringi.


1.DETSEMBER, TEISIPÄEV
Öö möödus kõike muud kui rahulikult, kuigi ma ennast eriti millestki segada ei lase kui ma juba magan, aga juhuslikult on meie hotelli kõrval mingi St. Alex'i kirik ja mingi värdjas usuhull otsustas et kell 4 hommikul on õige aeg kirglikult kirikukella helistama hakata ja nii pool tundi järjest. Lisaks sellele on meie so called hotelli kõrval ka mingi pooleliolev ehitus ja kell 5 hommikul oli mingi vend hullus töötuhinas ja kukkus telliskive omavahel kokku peksma(väga produktiivne tegevus eksole).
Hommikul läksime kirikut lähemalt uurima ja selgus et kella nöör ripub mööda kirikuseina alla ja iga mats, kes mööda läheb võib nööri otsas rippuda ja tunda end nagu Jumalaema kiriku kellamees või Lible või olla lihtsalt halb inimene ja teised üles ajada. Suurest vihast rippusin ka veits aega tolla kellanööri küljes ja panin Calangute helisema.
Päevavalgel näeb tänaval alles tõelist sitta. Kui tahad, et auto sinust üle ei sõidaks, pead hüppama teepervele lehmasita, rotilaipade ja muu prügi sisse. See on ellujäämise hind.
Hommikul oli kuulda eesti vanainimeste kaebeid, kui jubeda hotelliga ikka tegemist on. Kammoon, mida sa selle raha eest siis ootad, kui tahad ennast tunda nagu täissöönd valge rahakott, mine kuskile "kõik-hinnas" hotelli ja ole rahul, et saad end vaeste hindude arvelt, kes sul perse ka pühivad, kunnina tunda. Palju õnne! Ja siis nad on oma puuinglisekeelega veel närvis kui kohalikud neist aru ei saa ja ülbitsevad siin. Samal ajal räägib enamik kohalikke, vähemalt siin Calangute'is päris hästi ingliskeelt, isegi neile iseloomulik aktsient väga ei sega. Nii et kallis "Harju keskmine", jää parem koju!
Liiv on kuum, vesi sogane, aga kaldaäärsed murdlained on väga mässivid.
Toit on hea ja odav.
Tädi käis täna receptioni seifist mingeid oma ehteid võtmas ja nägi seal suuri tarakane. Tüüp valvelauast (administraator on vist palju öeldud?) ainult naeris ja ütles et see on siin tavaline ja ohkas väsinult et ju ta siis tapab need prussakad ära, kui meil väga hirmus on.
Sooja vee saime ja ka lõpuks teise päeva õhtuks endale tuppa. Tegelikult ma hakkasin selle külma dushiga juba ära harjuma.
Täiesti juhuslikult sattusime mingile kontserdile kuskile sisehoovi, kus oli palju vanaldasi hipisid ja mingid eriti tegijad hindud mängisid trummi ja siis seda pikka india kitarri. Kitarrimängija oli seda muusika värki veel kuskil Calcutta ülikoolis õppinud ja mängis hingest. Mul tuli millegipärast pähe võrdlus, et kui too pill oleks olnud naine, siis just niimoodi peaks naist puudutama. Väga diip, ma tean:D Ja siis ta veel rääkis, et muidu ta miinimum kontserdi pikkus on 2 tundi, aga täna mängib lühidalt ehk pool tundi ja kõik see pool tundi järjest oli üks lugu. Täiega ära viis lõpuks, kivis peaga oleks päris hull seal olnud. Trummimees oli ka proff ja terve see pool tundi oli neil vist mingi omavaheline improvisatsioon, aga tundus nagu see peakski nii olema ja oeh noh väga kõvv ühesõnaga.