kas ma nagu üksi oskan ka mõnele peole minna või lähen ainult sinna, kus keegi tuttav ees? - tsitaat minu peatselt ilmuvast raamatust "Eat.Pray.Party"

Naine, kas on hea olla?

kas ma olen väga antifeminist ja tänamatu väljavõideldud õiguste eest, kui arvan, et liiga palju on viimasel ajal mingit hala teemal "kui raske on olla naine"? kas juba mitte see, et ma üldse sellist küsimust tõstatades end kuidagi imelikult süüdi tunnen, ei räägi iseenda eest?
aa okei, tegelt mulle tuli just meelde üks imelik postitus, mida enda uudisvoos nägin ja mis mind natuke närvi ajas ja mõtlema pani kui silmakirjalik on inimene naistele kui mingile ühtsele grupile/massile hinnangute andmises. aga samas, samamoodi antakse ju ka meestele kui ühtsele grupile hinnanguid. aaapppiiii hinnanguuud pffffff

ahjaa ja veel tuli meelde üks päeval pealtkuudud vestlus. okei, ma ei hakka enda algset küsimust kustutama ja sõnu sööma, muidu kaob terve postituse point ära, aga jah, okei, saan aru miks teema õhus on.

see kõik eelnev oli vist midagi sarjast "arutlusi omakeskis"
stay tuned for next time.

izzant mai saa aru

kas inimesed, kellel ohutunnetus puudub, on kuidagi rumalamad? noh just selles suhtes, et neil puudub elementaarne ellujäämistung või kuidagi nagu enda aju töötab su ellujäämisele vastu. sama on vist suitsidaalsetel inimestel. ull värk.
aa ok nüüd ma lugesin uuesti selle lause, mis ma kirjutasin ja sain aru et esimene ja teine lause koos ei meiki üldse senssi. naguuu ma püstitasin küsimuse ja siis järgmine lause oleks pidanud sellele vastama loogiliselt võttes või noh teise lause algus justkui viitab sellele, aga siis tekkis mingi lühis vist.
aa nii nüüd lugesin uuesti, koos eelneva lõiguga ja sain aru, mis ma olin öelda üritanud. kahjuks väljendusoskus ei jõua alati mõttele järgi. kui palju piinlikke olukordi see sinu koduses majapidamises on tekitanud? helista ja räägi mulle!

I hate to see you in pain like this

irw, siis kui öeldakse, et "i hate to see u in pain like this" ja vastatakse thank you, kas siis vastupidine olukord oleks väga tõenäoline. et kõik on nagu sadistid ja tahavad teist inimest valudes näha?! omg, language so funny.

Minu vanaema Vilja

 

Minu kallis Hiiumaa vanaema sai täna hommikul lõpuks puhkama. Pärast peaaegu 5 aastat insuldijärgset virelemist. Vanaisa suri aasta tagasi umbes samal ajal. Nüüd saavad koos olla ja käituvad kuskil mujal võib-olla üksteisega paremini kui eluajal.

Ma olen kurb ka, aga rohkem on isegi teatud kergendustunne, sest ta ei tahtnud ise enam ammu elada.

Inimmõistusele on omane kõiges mingeid seoseid ja mustreid otsida. Ma mõtlesin ka sellest kurvast uudisest teada saades, et huvitav, kas ta minuga ei jätnudki kuidagi hüvasti või kõik need jutud nendest koputustest jms kui keegi lähedane ära sureb. Keset ööd ärkasin ma muidu üles küll, mida ma tavaliselt ei tee, sest jube külm oli. Pidin endale teise teki peale võtma ja soojad sokid jalga panema. Ma ei tea, kas ta käiski mulle head aega ütlemas või see on lihtsalt mingi wishful thinking, aga ega tegelikult vahet ei ole. Kõik võivad uskuda seda, mis neil olemise paremaks teeb.

Ahjaa ja mu õel on täna sünnipäev...natuke halb sündmuste kokkusattumine.

 

 

Lähme kõik metsa elama !

Lugesin just ühte artiklit, milles on iseenesest paar huvitavat n-ö vastuvoolu mõtet: https://www.nytimes.com/2016/11/20/jobs/quit-social-media-your-career-may-depend-on-it.html?_r=0

Artikli point on, et kuigi palju on räägitud sotsiaalmeedia rakendamisest oma mina-brändi loomise heaks, siis tegelikult ei arenda sotsiaalmeedias aktiivne olemine professionaalseid oskusi kuidagi kõrgemale levelile, vaid on suunatud ainult kuvandi loomisele oma oskustest ning on kokkuvõttes oma meelelahutusliku ja sõltuvust tekitava loomu pärast negatiivse mõjuga.

Ma olen nõus sellega, et sotsiaalmeedia sõltuvus raskendab täit tähelepanu nõudvatele tegevustele keskendumist, aga samas see artikkel annab olukorda kirjeldades sotsiaalmeediale liiga suure mõjuvõimu ning minimaliseerib inimese enda otsustusvõimet ja tahtejõudu.

Üleüldse on ajuvaba (aga kahjuks suhteliselt tavapärane), et tänapäeval veel keegi (eriti noorem inimene nagu artikli autor) infoühiskonna eelsele ajale romantiseerivalt tagasi vaatab. Irooniline on sealjuures ka see, et tal endal on blogi nagu artiklist välja tuleb. Mille alla blogi siis kategoriseerub kui mitte sotsiaalmeedia?

"Kohanemine" is the word, that's all !

Üks paroodia sama teema kohta:

Kas minu memuaaride algus?

Olen juba pikemat aega mõelnud, et peaksin ikkagi regulaarselt oma mõtteid kirja panema, et mitte lasta sellel jumalast antud sõnaseadmisoskusel raisku minna. Kohe, praegusel hetkel mul midagi olulist öelda pole. Toksin niisama näppe soojaks ja mõtet liikuma. Ilmselgelt keegi veel mu tekste peale mu enda samuti ei loe, aga vahel on lihtsalt tarvis oma mõttekäigud, mis uinumist segavad, kuskile kirja panna. Või siis lihtsalt trükkimise pärast trükkida, et teatud kohustuste (mille muidugi ise endale rõõmuga võtnud olen) eest põgeneda. Toks-toks-toks. Saigi algus tehtud...