Minu vanaema Vilja

 

Minu kallis Hiiumaa vanaema sai täna hommikul lõpuks puhkama. Pärast peaaegu 5 aastat insuldijärgset virelemist. Vanaisa suri aasta tagasi umbes samal ajal. Nüüd saavad koos olla ja käituvad kuskil mujal võib-olla üksteisega paremini kui eluajal.

Ma olen kurb ka, aga rohkem on isegi teatud kergendustunne, sest ta ei tahtnud ise enam ammu elada.

Inimmõistusele on omane kõiges mingeid seoseid ja mustreid otsida. Ma mõtlesin ka sellest kurvast uudisest teada saades, et huvitav, kas ta minuga ei jätnudki kuidagi hüvasti või kõik need jutud nendest koputustest jms kui keegi lähedane ära sureb. Keset ööd ärkasin ma muidu üles küll, mida ma tavaliselt ei tee, sest jube külm oli. Pidin endale teise teki peale võtma ja soojad sokid jalga panema. Ma ei tea, kas ta käiski mulle head aega ütlemas või see on lihtsalt mingi wishful thinking, aga ega tegelikult vahet ei ole. Kõik võivad uskuda seda, mis neil olemise paremaks teeb.

Ahjaa ja mu õel on täna sünnipäev...natuke halb sündmuste kokkusattumine.