Üks stseen, mis tekkis mu peas kui täna hommikul pärast trenni spordiklubis duši all käisin...

Vesi pladiseb. Vaatan, kuidas vahune šampoon mu juustest põrandale voolates omamoodi mustreid joonistab. Mõtlen, et peaks veel kiirelt kaenlaalused ja muud kehaõõnsused puhtaks pesema, et enam-vähem õigeks ajaks tööle jõuaksin. Kõrvalkabiini tuleb ühtäkki pladistama üks korraliku taluperenaise kehaehitusega daam. Ma ei taha talle üleliia tähelepanu pöörata, sest dušide vahel olevad seinad on klaasist ja kasvõi korraks liiga pikale veninud pilk võib mõjuda creepy jõllitamisena. Kõik on ju samal ajal ka enda (võib-olla) kõige haavatavamas olekus - PALJALT. Keskendun seebitamisele kui kogu mu keha järsku šokist võpatab ja tunnen keevat vett oma nahale I astme põletushaavu tekitamas. Segaduses ei saa ma algul aru, kuidas mu dušš niimoodi omatahtsi settinguid muutnud on. Siis aga näen ühte sadistlikku, pekist kätt duši otsikut hoidmas ning üle kõrvalkabiini klaasist vaheseina seda põrgulikult kuuma juga mu poole suunamas...