JÄTKUB JÄLLE...

5.VEEBRUAR 2009
Tennist mängima minnes, nägin Aureliet receptioni ees, koos ta ema ja mr.Jamaica'ga ja ta jalg oli sidemes ja minu üllatuseks oli tal kepp ka käes. Ta oli tollel Cave-õhtul oma jala kuidagi välja väänanud, me kumbki ei mäletanud kuidas ja kuna hotellis karke polnud, ostis ta mingist suveniiripoest puust nikerdatud jalutuskepi ja pidi nüüd selle abil ringi tatsama. Ma pidin ka ennast tigu-kiirusele ümber lülitama, kui temaga liikusin. Muljetasime tollest 3.veebruari õhtust, tema mälus oli sellest sama palju materjali säilinud kui minu omaski, ehk siis suurt midagi. Ta ütles, et ma olen temast vastupidavam jooja:D, mitte et see oleks midagi mille üle uhke olla. Ja et mina olevat see põhiline eestvedaja olnud, kes muudkui peale oli ajand et võtame uued, võtame uued koksid jne.
Päevitasime basseini ääres ja siis tuli Jamaica meiega juttu ajama, Aurelie oli veits närvis, et too kõik ta emale ära oli rääkinud, aga tuli välja et ta ikkagi kõike polnud rääkinud. Ta ütles, et Aurelie oli veel üritanud teda suudelda, või noh suudleski, peale oksendamist:D Minu arust oli see päris naljakas, aga Aurelie põdes selle pärast kuni oma ärasõiduni ja ilmselt veel hiljem ka:D
Kuna oli Aurelie viimane õhtu, siis tahtsime seda võimalikult hästi veeta, aga kuna ta üks jalg liikumisvõimetu oli, siis me seda väga hästi veeta ei saanud. Eelmine õhtu polnud ma teda sellepärast näinud, et ta ema ei luband tal välja tulla ja ega ta tänase kohapealt ka sellest eriti vaimustatud polnud.
Algul võtsime lobby-baaris paar mojitot, siis chillis ta ema ka veel veits meiega ja siis läksime Salsa Cafesse. Sandra oli jälle terve õhtu otsa tantsupõrandal. Me jõime, no Aurelie mitte eriti, kuna ta oli ennast juba põhimõtteliselt invaliidiks joonud. Aahjaa ja ma võitsin limbovõistluse:D Konkurentsi väga ei olnud,aga siiski:D
Korra sain Aurelie ka tantsuplatsile, aga see ta jalale eriti head ei teinud vist.
Õhtu jooksul, käis ta ema ka korra seal ja ütles, et enne ära ei lähe kui ta temaga tuleb, aga Aurelie muidugi ei tulnud ja siis tal ei jäänud muud üle kui ära minna. Ma tundsin ennast veidike süüdi, sest olin ta emale lubanud, et aitan tal normaasel ajal tuppa longata, aga noh viimane õhtu tal ju siiski cmon. Ma ei mäleta täpselt, kuidas pidu lõppes, aga ilmselt vaikselt.










PS! Muide minu tulevikuplaanid muutuvad küll peaaegu iga päev, aga praegu oleksin võimeline tapma, et Tartu Ülikooli hispaania keele ja kirjanduse erialale tasuta kohale saada!