KUUBA JUTT LÄHEB EDASI...

4.VEEBRUAR 2009
No kurat ma juba kirjutasin mega pika jutu ära siia, aga siis vajutasin mingit valet nuppu ja põmmm. Nahui küll, aga ma ei anna alla. Kirjutan uuesti siis.
Hommikul äratati mind suure kisaga ülesse. Et miks mu toas alkoholi hais on ja, et kas mina karjusin eelmine öö väljas. Ütlesin, et eiii misassja, mina küll midagi ei tea. Igaljuhul lõpuks suutsin ennast ka sööma vedada, samal ajal meeleheitlikult silmanurgast piiludes, et ega ma kelleltki mingeid imelikke pilke ei saa, kuna äkki keegi mäletab mind eelmisest õhtust. Söök eriti sisse ei läinud, surusin endale vägisi kaks ananassitükki suhu.
Isa oli auto rentinud, et sellesse paradise beach'i (Playa Pilar'i) minna. Ma oleksin selle üle väga õnnelik olnud, kui mul parasjagu nii sittt olla poleks olnud. Sinna jõudes viskasin ennast kõhuli liivale ja jäin lihtsalt magama, ma ei jaksand isegi pükse jalast ära võtta. Lõpuks võtsin ennast kokku ja sain need jalast ära kuidagi. Kuna ma olin täiesti laip, siis määris ise mulle päiksekreemi seljale,aga ainult selja keskele, mille tulemusena oli mul kuni puhkuse lõpuni ülejäänud kehast heledam laik seljal, mis ära ei päevitunudki. Lained ei olnud väga suured, aga piisavad selleks, et mõni õnnetu joodik sinna ära upuks. Kuidagi püsisin ikka vee peal. Rannas, eraldi aedikus puu all olid veel ülinunnud merisead. Peagi tundsin, et pohmakanälg on käes. Sõin rannasolevas Hemingway baaris mingit laiaks tambitud "kanapraadi". Selle nimel pidin ka mingite varesetaoliste lindudega võitlema, kes pidevalt lauale lendasid.
Pärast sõitsime veel autoga ringi. Vanemad tahtsid meile ühte huvitavat kohta näidata, mis nad üks päev rolleriga sõites avastasid, aga mille otstarbest aru ei saanud. Sildid teel näitasid muudkui Cueva del Jabali. Korra käis peast läbi mõte, et ilmselt tähendab Cueva Cave'i ehk siis koobast. Kohale jõudes mõtlesin, et jaa tõesti huvitav koht kõndisime veits ringi ja siis ma märkasin koopa ees suuri treppe ja treppide ees metallist metssea kuju. Järsku tundsin end nagu just bitch-slap'i saanu, sest mulle meenus kuidas ma eile õhtu koopasse saabudes, seda metssea skulptuuri näppind ja selle üle irvitand olin. Tegemist oli sama kohaga, kus ma eelmine õhtu käisin. Vanemad tahtsid alla koopasse ka vaatama minna, ma üritasin eemale hoida,aga nad kutsusid mind ka ja imelik oleks olnud, kui ma üksi välja passima oleksin jäänud. Tõmbasin räti ümber pea, sest koopas olid mingid töötajad, ilmselt eelmisest õhtust sinna jäänud ja ma üritasin meeleheitlikult oma nägu peita. Mingi mees tegi meile väikse eksursiooni, tagapool koopas olid nahkhiired, eelmine õhtu ma küll neid märganud polnud, aga noh ilmselt ei märganud ma siis paljusid asju.Terve sealolek oli nagu üks väga halvamaiguline dejavu.
Hiljem hotellis, enne õhtusööki, kui Sandra parasjagu pesus oli, helises telefon. Mingi tüüp hakkas rääkima: "Hello. Are you Maria? Do you remember me? I'm the guy who lent you 10 pesos last night. How are you? What did your parents say? Are you coming to the show tonight?" Helistajaks oli mu lemmik-dancer whoohooo. Ma ütlesin talle, et ei tule täna peole, kuna eilsest mulle piisas jne. Tegelikult ma ikkagi läksin peole, sest lootsin Aureliet näha. Ma polnud päev otsa temast midagi kuulnud, ega teda näinud. Tema toanumbrit ma ka ei teadnud ja ma tahtsin hirmsasti teada, mis temast siis lõpuks sai.
Õhtusöögil polnud mu paranoia ikka veel üle läinud. Ümberringi väga ei julgend vaadata, sest mõtlesin, et keegi mu eilsetest kojutassijatest on äkki kuskil läheduses. Vein ka eriti ei arenenud. Vanemad ei saand aru mis mul viga on, kuna tavaliselt olen mina esimene, kellel klaas tühjaks saab. Seekord ei jaksanud ma isegi poolt pokaali veini ära juua. Ja üldse oli väga räbal tunne, süüa ka ei jaksanud.
Hiljem otsisin kuidagimoodi Yadimiri toa üles, et talle raha ära maksta. Vend oli just pesemast tulnud ja tuli poolalasti ukse peale...msdkjfdlKLKGöadökjfdhfjlh. Uhhuuuu, maksin raha ruttu ära ja tulin tulema:D
Hiljem peol ma Aureliet ikka veel ei näinud. Aga Jamaica tuli ja näitas mulle pilti, kus me Aureliega Cave'i põrandal üle üksteise magame. Ta rääkis veel, et Canada-pliksi ema oli oma tütart taga otsind ja receptionisse helistanud ja sada jama ja et Aurelie oli tema toas värisenud ja polnud nõus oma tuppa minema, kui kuulis et ema teda taga otsib. Igaljuhul tol õhtul ma Aurelet ei näinudki, hirmuga veel mõtlesin, et äkki ta ema keelas minuga suhtlemise:D
Ülejäänud õhtu kuulasin, kuidas Juri mulle oma metsikust teenageri east ja kõigist tüdrukutest kellega ta olnud on rääkis. Või noh tegelikult ta ei saanud neist kõigist rääkida, sest ta ütles, et tal on lugemine sassi läinud, palju tal neid olnud on. Siis rääkis ta veel, et nüüd (24.aastasena) on ta tagasi tõmmanud jne. Pidu oli igaljuhul jama,inimesi peaaegu ei olnudki, aga mulle see sobis, mul polnud nagunii jaksu et tantsida ega midagi.