KUUBA

Nii nüüd suudan vist siia isegi üht-teist oma reisimuljetest kirjutada, sest suurem masendus on üle läinud, aga suur reisihimu on alles. Kui keegi suvel läbi Euroopa hääletada tahab, siis suurepärane reisipartner on teil võimalus leida minu näol! Tegemist oli ilmselt parima reisiga, mis mul kunagi olnud on. Üritasin iga päeva kohta ka midagi kirja panna, aga kui elu päris huvitavaks seal läks, polnud enam aega midagi üles kirjutada. Hakkan siia nüüd seda natukest, mis ma seal kirja jõudsin panna kuupäevaliselt üles kirjutama:

28.JAANUAR 2009
Olen lubivalge ja näonahk on suht pengeris. Baarmen nägi minu otsaesiseid vinne ja ütles sellepeale "Ai-ai mosquitos!" Omast arust tellisin jäätisekokteili, aga kuidagi kangevõitu tundus, pärast tuli välja et selle nimi oli Bananamama ning see on vist loomulik, et rumm käib iga joogi sisse. Teotab tulla huvitav vacation...

29.JAANUAR 2009
Käisime Sandraga beach-partyl, kus baarmen Lorenzo pakkus ennast boyfriendiks. Peol hoidsime madalat profiili, aga meid kisti sellegipoolest mängu. Üks pruun poiss (kes ka ennast väevõimuga nö. boyfriendiks pressis) tassis mu keset platsi ja käskis limbol osaleda. Jäin viimase 10hulka,aga siis langesin välja, pole midagi öelda konkurents oli tugev:D Sandra oli viimase 3 hulgas ja oleks äärepealt võitnud. Mingi roosas kleidis kohalik drag-queen (kes nägi välja nagu miss J Ameerika Supermodellidest) korrutas mulle pidevalt et tal on bigger boobs, kui mul, see ilmselt saigi saatuslikuks, pani mu enesekindlusele põntsu ja oli mu väljalangemise põhjuseks.
Teel peole oleksime pimedas äärepealt krabi-rünnaku ohvriks langenud. Vend passis sõrad püsti, valmis näpistama.
Hiljem, kui vanemad inimesed ära läksid, hakkas pihta tõsine reggeaton orgia, selline mida kuskil sauna pauli või daddy yankee videotes näeb. Üks tüüp (hiljem panime talle hüüdnimeks kaamelinägu) üritas mind omast arust ära möösida: "Oh we are dancing here like this, really close to each other." Lõpuks olime ainukesed blondid peol ja vist ka ühed vähestest, kes hotellis ööbisid, ülejäänud olid kohalikud. Kõik pidid korra ringi sees käima ja "do your thing'i" tegema.

30.JAANUAR 2009
Rentisime auto, et päris Kuubat näha. Mees autorendist küsis, et kust me pärit oleme, kuuldes, et Eestist, oli kohe tark "Ahhaa, endisest Nõukogude Liidust, nüüd on teil kindlasti elu halvem seal jah? NSVL enam ju pole!"
Cayo Cocolt viis Kuubale selline tee nagu Muhust Saaremaale. Enne seda vaatasime veel naabersaart Cayo Guillermot, kus asus üks ilusamaid randu, mida ma üldse kunagi näinud olen. Cayo Guillermolt ära tulles võtsime ühe kohaliku vanamehe peale, kes teeääres hääletas(Hääletamine on siin üldse väga popp. Kusjuures bussijaamades on eraldi mundris töötajad, kes kohalikke pooltühje autosid kinni peavad ja siis bussipeatusest sinna inimesed peale panevad, sest tühja autoga sõitmine on bensiini raiskamine.). Vanamees inglise keelt ei osanud, aga meil oli õnneks eesti-hispaania sõnaraamat. Saime teada, et ta nimi on Lui(või vähemalt nii ta seda hääldas).
Enne Kuubat on piirikontroll, kus 2peesot (25.EEK-i) maksma peab ja oma passe ja viisasid näidata tuleb. Piirivalvur isegi ei vaevunud meie passe vaatama, kui kuulis, et me endisest Nõukogude Liidust oleme. Lähim linn Moron oli täielik hullumaja. Me ei julgend autostki välja tulla, sest mingi jalgrattal idikas hakkas meid jälitama, tahtis omast arust vist teed näidata ja no selge see et pärast selle eest raha küsida. Ta võttis mütsi peast ja osutas näpuga oma blondeeritud peale, umbes et ta on ka nagu meie. Igaljuhul nägi ta välja nagu räme junkie ja ega see maniakaalne jälitamine ka talle kasuks ei tulnud. Nii, et sealt linnast sõitsime otse edasi Ciego de Avilasse, mis on ka maakonna keskus. Seal natuke julgesime ringi käia, sõime kohalikku jäätist ja vaatasime poed üle, mis oma väljanägemise ja kaubavalikuga meenutasid 90ndate alguse Eestit.
Pärast läksime veel teisele naabersaarele Cayo Romanole, mis koosnes enamjaolt soost ja lagunenud asfaldist. Kaartil oli saare lõppu märgitud mingi majakas ja rannad. Mõtlesime ka asja lähemalt uurida. Kaart näitas kahe silla olemasolu, reaalsuses oli ühe ehitamine vist juba 20.aastat tagasi pooleli jäänud ja teine selline, et laguneb kohe ära. Üks kohaliku numbrimärgiga auto sõitis sealt aga üle ja tänu sellele julgesime meiegi seda silda ületada. Edasi oli aga tee raudtrossiga kinni pandud. Esimese auto eeskujul lasime signaali ja kõrvalolevast poollagunenud hoonest tulid välja 2 pruuni sõjaväepükstes poissi, kes küsisid, et kust me pärit oleme. Vastus endisest Nõukogude Liidust meeldis neile väga ja tross tehti lukust lahti. Edasi tuli umbes 25km pragunenud ja kinnikasvanud asfalti. Lõpuks jõudsime kaartil näidatud majaka juurde, mis oli päris kirju ja 19.sajandist. Mere ääres püherdasid veel ringi täissöönud kodusead ja majaka all oli vist mingi nö. sõjaväeosa. Ära sõitma hakates jooksis majakavaht meile järgi ja küsis, et kas me majaka sisse ei taha minna jne. Majakavaht ka inglise keelt ei osanud. Kuidagi saime selgeks, et anname talle 5peesot(umbes. 60EEKU) selle eest ja vend oli rõõmuga nõus. Majaka sees oli sitaks kuum, sest tegemist oli põhimõtteliselt ju plekktorniga. Tema seletuse järgi saime veel aru et ta peab ööjooksul 3korda seda tuld seal käima väntama. Majaka põrandast läks luuk vette, me ei saandki päris täpselt aru mis otstarbel,kas allveelaeva vms jaoks. Ülevalt oli päris tuus vaade, väike hirm oli ainult et ükshetk see plekk meie all enam ei kanna, sest ta oli suht läbi roostetanud.

31.JAANUAR 2009
Päevitasime päev otsa, kuigi suht külm ja tuuline ilm oli. Lained olid päris hullud. Hakkasime igavusest inimestele hüüdnimesid panema. Kuna "gay" on rahvusvaheline sõna, panime oma lemmik gay-paarile nimeks HÜLJES JA MEES.
Õhtul sõime elava muusika saatel. Siin on tõesti kõigil tants ja muusika vist veres. Pillimehed laulsid laivis nii hästi ja puhtalt, et paljud tänapäeva artistid ei kõla pärast stuudios töötlemistki nii hästi.
Salsa Club'is oli õhtul nö. Fashion show, mis oli päris koomiline. Lava taustal foonil oli veel sõna PARTY valesti kirjutatud ja võtnud endale kuju PATRY. Modellid nägid päris modellide moodi tegelikult välja küll, kuigi osad riided olid nagu mõnest eriti haigest India-muusikavideost:D Hiljem peol, kui DJ selliseid vanasid rockihitte nagu ACDC "You shook me all night long" ja Guns'n'roses "Sweet child o mine" laskma hakkas, läksid latino-modellid närvi, sest nemad tahtsid reggeatoni ja värki ikka. Sandra tantsisi ööotsa mingi tüübiga Tsiilist.

1.VEEBRUAR 2009
Päevitan selga ja perset, sest eest olen põlenud. Lained olid ikka mega suured. Muusikud laulsid "Besame mucho't". Tahtsime peole minna, aga jäime magama jälle. Tellisime restoranis viina, kelner oli väga suprised, lõpuks hakkas naerma ja küsis kas meil on väga külm. Ilmselt oli. Öösel sadas



Nii 1.veebruari sissekanne oli viimane mis ma endale märkmikusse üles tähendasin. Edaspidi hakkasin sinna märkima juba oma uute tuttavate e-maile:D Ja nii palju võin ma veel öelda, et too õhtu oli viimane kord kui peo maha magasime, ülejäänud sealviibimise aja olime kõigil pidudel kohal. Sandra tantsis kõik ülejäänud õhtud ka sellesama Tsiili tüübiga. Edasised seiklused pole mul kuupäevaliselt meeles, aga kui vähegi aega on kirjutan neist siia. Selle suure meenutamise ja kirjutamishooga tuli igatsus Kuuba järele jälle tagasi:(