Mulle meeldib väga teiste blogisid tsekkida, aga enda omaga ma eriti tegeleda ei viitsi.
Jõudsin mõne päeva kohta veel asju kirja panna, jeeee.
3.DETSEMBER, NELJAPÄEV
Seifist võtsime asjad välja, sest see jumbu, kes seal receptionis omastarust admin. on, viitsib seifi ainult siis lahti teha kui tal tahtmist on, olgugi et me maksame selle eest. Raha maksis ta aga rõõmuga tagasi, ju siis laiskus kaalus raha üles.
Sain ühe paki kaasa võetud Kalevi transrasvasid jaotatud. Ühe pehme mänguvarese sain ka ära antud, mingile väljakukkunud piimahammastega väikesele tüdrukule, aga siis tulid eemalt jooksuga 10 ta sõpra käed laiali ja nõudsid ka endale head-paremat, kahjuks polnud mul aga rohkem kaasas ja nii see gäng piiraski mind seal natuke aega.
Üks schacki omanik üritas meile tünga teha. Siin on enamasti nii, et rannatoolid on tasuta, aga see putka mille ees nad on, sealt pead siis süüa-juua tellima midagi. Me tellisimegi, aga too tädi pani arvele ikkagi rannatoolide eest raha juurde.Me polnud nõus maksma, kuna oleme ikkagi vaesed ida-eurooplased ja ise ta algul ütles et need on tasuta. Kõndisime lihtsalt minema,pömm, aa aga söögi eest maksime, nii vaesed me ka polnud:D
Siis rentisime pooleks tunniks scootrid, isa oli närvis et mulle kiirem sattus ja tahtis ära vahetada. Üle ühe mässiv laine hüpates läksin tasakaalust välja ja oleksin äärepealt külili käinud, aga see oli vinge ja pool tundi läks väga ruttu.
Rannal lebades nägin eemal meres mingit 3nurkset uime ja läksin juba paanikasse et tegemist on haiga(kuigi ma ise siin ühes sissekandes just haisid kaitsva kõnega hakkama sain), aga lähemal vaatlusel selgus et tegemist oli hoopis paari delfiiniga. Sealsamas nende lähedal ujus paar inimest ka, aga inimeste lähedale nad eriti ei tahtnud tulla ja sulpsasid kaugemale.
Õhtul kõndisime kogemata mingist hinduistlikust riitusest mööda; hunnik mehi istus maas ja jorises midagi ja nende ees oli ehitud lilleline altar, kus siis ka mingid inimesed askeldasid ja viirukit ja muud kraami põletasid.
4.DETSEMBER, REEDE
Kuna olime eilsest ära kõrbenud, mõtlesime ranna asemel vahelduseks Goa osariigi pealinna Pananji'sse minna. Läksime sama bussiga millega kohalikudki sõidavad. Pilet u.15km kaugusesse Pananji'sse oli u.2-3 eesti krooni, taksoga oleks kordades kallim olnud, kuigi ka mitte üle jõu käiv. Seepärast ma imestangi, et miks inglased, kes siin kõike põhimõtteliselt tasuta saavad (God, bless the vahetuskurss eksole) nii kitsid on. Tingivad(ok ma saan aru et see käibki siinse kauplemise juurde), igisevad ja kerjustele raha ega midagi ei anna jne.
Pananji igaljuhul on umbes Tartu suurune ja muidu ka natuke troopilise Tartu moodi jõeäärne linn. Käisime ühes templis, mis asus mäe otsas. Kui muidu on Indias igal pool ümberringi hull kisa ja autode signaalid jm. lärm, siis seal oli täiesti vaikne , rahulik ja mõnus. Ja hea vaade linnale oli sealt ka ja üldse oli üks mõnusa auraga koht.
Tagasiteel tankis buss nii, et reisijad olid sees ja mootor käis. Natuke suitsiidne, aga noh siin nii palju rahvast, et kedagi kotigi kui paar tükki õhku lendaks...
Wednesday, December 30, 2009
Thursday, December 24, 2009
Monday, December 21, 2009
INDIA!
Käisin vahepeal turistitamas Indias ja esimese nädala jooksul jõudsin isegi mingeid asju kirja panna, pärast muutusin laisaks ja elu muutus ka huvitavamaks, aga ma siis alustan nüüd, Amen!
29.november vastu 30ndat, ehk sõit ja esmamuljed:
Ken Saan and his crew oli meiega ühes lennukis + hunnik eesti vanainimesi. Lennuk oli ilma ühegi märgistuseta, et mis lennufirmaga võiks tegu olla. Istmevahed olid ühed kitsamad, mis ma kunagi näinud olen. Vahepeatus Türkmenistani pealinna Asgabati lennujaamas oli päris masendav, või lennujaam ise oli masendav, väga veneaegne(mitte et ma ise muidugi tol ajal elanud oleks,aga noh) jne. Üks pood oli seal ka, kus Türkmeeni vaipu müüdi, muidu oli suht tühjus. Mantli ja karvamütsiga sõdur ei lubanud isegi lennuväljast pilti teha, hakkas kätega vehkima ja puha.
Ülejäänud 4h ja 15min lennusõitu läksid kiiremini, sest mul õnnestus lõpuks 30cm laiuses istmevahes midagi tukkumiselaadset korda saata.
Goa lennujaamas võtsid meid vastu ametnikud, seagripi eest kaitsvad maskid peas ning pidime täitma paberi, et meil pole mingeid gripi sümptomeid. Alles pärast seda tähtsat protseduuri saime viisakontrolli.
Lennujaamast väljudes saime kaela pärjad ja otsaette punase täpi, see pidi siis nagu olema tervitus või nii.
Enne bussi jõudmist pidime võitlema hindudega, kes vägisi meie kotte tahtsid tassida. Bussikonditsioneer oli miinus saja peal ja ma kahtlustan et see oligi süüdlane mu taaselustunud köhas.
Liiklus on teistpidine kui meil ja täielik hullumaja. Jalakäijad ei koti kedagi, ise pead kiiresti üle tee jooksma. Lehmadele see-eest antakse aupaklikult teed, püha loom ju ikkagi. Ehedaks ja sissejuhatavaks näiteks siinsesse liikluskultuuri oli see, et teel lennujaamast hotelli ajas meie schumacherlik bussijuht ühe rollerijuhi alla, too jäi õnneks terveks, aga päris hirmus vahejuhtum oli ikkagi.
Hotell peaks olema 2 tärni, receptioni juures nägin ööpimeduses midagi üle põranda jooksmas, ma kahtlustan et see oli hiir. Tuba käib kah, palju me ikka seal aega veedame. See hotell on vist jõukamate kohalike seas ka väga popp, nad jalutavad siin küll rahuloleva näoga ringi.
1.DETSEMBER, TEISIPÄEV
Öö möödus kõike muud kui rahulikult, kuigi ma ennast eriti millestki segada ei lase kui ma juba magan, aga juhuslikult on meie hotelli kõrval mingi St. Alex'i kirik ja mingi värdjas usuhull otsustas et kell 4 hommikul on õige aeg kirglikult kirikukella helistama hakata ja nii pool tundi järjest. Lisaks sellele on meie so called hotelli kõrval ka mingi pooleliolev ehitus ja kell 5 hommikul oli mingi vend hullus töötuhinas ja kukkus telliskive omavahel kokku peksma(väga produktiivne tegevus eksole).
Hommikul läksime kirikut lähemalt uurima ja selgus et kella nöör ripub mööda kirikuseina alla ja iga mats, kes mööda läheb võib nööri otsas rippuda ja tunda end nagu Jumalaema kiriku kellamees või Lible või olla lihtsalt halb inimene ja teised üles ajada. Suurest vihast rippusin ka veits aega tolla kellanööri küljes ja panin Calangute helisema.
Päevavalgel näeb tänaval alles tõelist sitta. Kui tahad, et auto sinust üle ei sõidaks, pead hüppama teepervele lehmasita, rotilaipade ja muu prügi sisse. See on ellujäämise hind.
Hommikul oli kuulda eesti vanainimeste kaebeid, kui jubeda hotelliga ikka tegemist on. Kammoon, mida sa selle raha eest siis ootad, kui tahad ennast tunda nagu täissöönd valge rahakott, mine kuskile "kõik-hinnas" hotelli ja ole rahul, et saad end vaeste hindude arvelt, kes sul perse ka pühivad, kunnina tunda. Palju õnne! Ja siis nad on oma puuinglisekeelega veel närvis kui kohalikud neist aru ei saa ja ülbitsevad siin. Samal ajal räägib enamik kohalikke, vähemalt siin Calangute'is päris hästi ingliskeelt, isegi neile iseloomulik aktsient väga ei sega. Nii et kallis "Harju keskmine", jää parem koju!
Liiv on kuum, vesi sogane, aga kaldaäärsed murdlained on väga mässivid.
Toit on hea ja odav.
Tädi käis täna receptioni seifist mingeid oma ehteid võtmas ja nägi seal suuri tarakane. Tüüp valvelauast (administraator on vist palju öeldud?) ainult naeris ja ütles et see on siin tavaline ja ohkas väsinult et ju ta siis tapab need prussakad ära, kui meil väga hirmus on.
Sooja vee saime ja ka lõpuks teise päeva õhtuks endale tuppa. Tegelikult ma hakkasin selle külma dushiga juba ära harjuma.
Täiesti juhuslikult sattusime mingile kontserdile kuskile sisehoovi, kus oli palju vanaldasi hipisid ja mingid eriti tegijad hindud mängisid trummi ja siis seda pikka india kitarri. Kitarrimängija oli seda muusika värki veel kuskil Calcutta ülikoolis õppinud ja mängis hingest. Mul tuli millegipärast pähe võrdlus, et kui too pill oleks olnud naine, siis just niimoodi peaks naist puudutama. Väga diip, ma tean:D Ja siis ta veel rääkis, et muidu ta miinimum kontserdi pikkus on 2 tundi, aga täna mängib lühidalt ehk pool tundi ja kõik see pool tundi järjest oli üks lugu. Täiega ära viis lõpuks, kivis peaga oleks päris hull seal olnud. Trummimees oli ka proff ja terve see pool tundi oli neil vist mingi omavaheline improvisatsioon, aga tundus nagu see peakski nii olema ja oeh noh väga kõvv ühesõnaga.
29.november vastu 30ndat, ehk sõit ja esmamuljed:
Ken Saan and his crew oli meiega ühes lennukis + hunnik eesti vanainimesi. Lennuk oli ilma ühegi märgistuseta, et mis lennufirmaga võiks tegu olla. Istmevahed olid ühed kitsamad, mis ma kunagi näinud olen. Vahepeatus Türkmenistani pealinna Asgabati lennujaamas oli päris masendav, või lennujaam ise oli masendav, väga veneaegne(mitte et ma ise muidugi tol ajal elanud oleks,aga noh) jne. Üks pood oli seal ka, kus Türkmeeni vaipu müüdi, muidu oli suht tühjus. Mantli ja karvamütsiga sõdur ei lubanud isegi lennuväljast pilti teha, hakkas kätega vehkima ja puha.
Ülejäänud 4h ja 15min lennusõitu läksid kiiremini, sest mul õnnestus lõpuks 30cm laiuses istmevahes midagi tukkumiselaadset korda saata.
Goa lennujaamas võtsid meid vastu ametnikud, seagripi eest kaitsvad maskid peas ning pidime täitma paberi, et meil pole mingeid gripi sümptomeid. Alles pärast seda tähtsat protseduuri saime viisakontrolli.
Lennujaamast väljudes saime kaela pärjad ja otsaette punase täpi, see pidi siis nagu olema tervitus või nii.
Enne bussi jõudmist pidime võitlema hindudega, kes vägisi meie kotte tahtsid tassida. Bussikonditsioneer oli miinus saja peal ja ma kahtlustan et see oligi süüdlane mu taaselustunud köhas.
Liiklus on teistpidine kui meil ja täielik hullumaja. Jalakäijad ei koti kedagi, ise pead kiiresti üle tee jooksma. Lehmadele see-eest antakse aupaklikult teed, püha loom ju ikkagi. Ehedaks ja sissejuhatavaks näiteks siinsesse liikluskultuuri oli see, et teel lennujaamast hotelli ajas meie schumacherlik bussijuht ühe rollerijuhi alla, too jäi õnneks terveks, aga päris hirmus vahejuhtum oli ikkagi.
Hotell peaks olema 2 tärni, receptioni juures nägin ööpimeduses midagi üle põranda jooksmas, ma kahtlustan et see oli hiir. Tuba käib kah, palju me ikka seal aega veedame. See hotell on vist jõukamate kohalike seas ka väga popp, nad jalutavad siin küll rahuloleva näoga ringi.
1.DETSEMBER, TEISIPÄEV
Öö möödus kõike muud kui rahulikult, kuigi ma ennast eriti millestki segada ei lase kui ma juba magan, aga juhuslikult on meie hotelli kõrval mingi St. Alex'i kirik ja mingi värdjas usuhull otsustas et kell 4 hommikul on õige aeg kirglikult kirikukella helistama hakata ja nii pool tundi järjest. Lisaks sellele on meie so called hotelli kõrval ka mingi pooleliolev ehitus ja kell 5 hommikul oli mingi vend hullus töötuhinas ja kukkus telliskive omavahel kokku peksma(väga produktiivne tegevus eksole).
Hommikul läksime kirikut lähemalt uurima ja selgus et kella nöör ripub mööda kirikuseina alla ja iga mats, kes mööda läheb võib nööri otsas rippuda ja tunda end nagu Jumalaema kiriku kellamees või Lible või olla lihtsalt halb inimene ja teised üles ajada. Suurest vihast rippusin ka veits aega tolla kellanööri küljes ja panin Calangute helisema.
Päevavalgel näeb tänaval alles tõelist sitta. Kui tahad, et auto sinust üle ei sõidaks, pead hüppama teepervele lehmasita, rotilaipade ja muu prügi sisse. See on ellujäämise hind.
Hommikul oli kuulda eesti vanainimeste kaebeid, kui jubeda hotelliga ikka tegemist on. Kammoon, mida sa selle raha eest siis ootad, kui tahad ennast tunda nagu täissöönd valge rahakott, mine kuskile "kõik-hinnas" hotelli ja ole rahul, et saad end vaeste hindude arvelt, kes sul perse ka pühivad, kunnina tunda. Palju õnne! Ja siis nad on oma puuinglisekeelega veel närvis kui kohalikud neist aru ei saa ja ülbitsevad siin. Samal ajal räägib enamik kohalikke, vähemalt siin Calangute'is päris hästi ingliskeelt, isegi neile iseloomulik aktsient väga ei sega. Nii et kallis "Harju keskmine", jää parem koju!
Liiv on kuum, vesi sogane, aga kaldaäärsed murdlained on väga mässivid.
Toit on hea ja odav.
Tädi käis täna receptioni seifist mingeid oma ehteid võtmas ja nägi seal suuri tarakane. Tüüp valvelauast (administraator on vist palju öeldud?) ainult naeris ja ütles et see on siin tavaline ja ohkas väsinult et ju ta siis tapab need prussakad ära, kui meil väga hirmus on.
Sooja vee saime ja ka lõpuks teise päeva õhtuks endale tuppa. Tegelikult ma hakkasin selle külma dushiga juba ära harjuma.
Täiesti juhuslikult sattusime mingile kontserdile kuskile sisehoovi, kus oli palju vanaldasi hipisid ja mingid eriti tegijad hindud mängisid trummi ja siis seda pikka india kitarri. Kitarrimängija oli seda muusika värki veel kuskil Calcutta ülikoolis õppinud ja mängis hingest. Mul tuli millegipärast pähe võrdlus, et kui too pill oleks olnud naine, siis just niimoodi peaks naist puudutama. Väga diip, ma tean:D Ja siis ta veel rääkis, et muidu ta miinimum kontserdi pikkus on 2 tundi, aga täna mängib lühidalt ehk pool tundi ja kõik see pool tundi järjest oli üks lugu. Täiega ära viis lõpuks, kivis peaga oleks päris hull seal olnud. Trummimees oli ka proff ja terve see pool tundi oli neil vist mingi omavaheline improvisatsioon, aga tundus nagu see peakski nii olema ja oeh noh väga kõvv ühesõnaga.
Tuesday, November 3, 2009
OOOOOOOSHALLALALAAAA!!!
Oii kui laheda kampaania ma avastasin või noh mina ei avastanud, Saile blogist leidsin. Mul hakkas suu vett jooksma nende raamatute peale, nii et postitan ka siis nende uute ja veelgi isuäratavamate raamatute reklaamlingid(?) siia.
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
Oeh, kõigi nende linkide töötavaks muutmine on päris väsitav, eriti kui su korterinaaber iga paari sekundi tagant korrutab MILLAL ME POODI LÄHME? MILLAL ME POODI LÄHME? MILLAL ME POODI LÄHME? üfälögkaäfl
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0
3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0
4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded
5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
Oeh, kõigi nende linkide töötavaks muutmine on päris väsitav, eriti kui su korterinaaber iga paari sekundi tagant korrutab MILLAL ME POODI LÄHME? MILLAL ME POODI LÄHME? MILLAL ME POODI LÄHME? üfälögkaäfl
Kes ka raamatumaias on siis:
http://eppppp.tahvel.info/2009/11/03/alustame-blogikampaaniat-postita-viis-linki-ja-kingi-endale-raamat/
http://eppppp.tahvel.info/2009/11/03/alustame-blogikampaaniat-postita-viis-linki-ja-kingi-endale-raamat/
Sunday, October 25, 2009
HOME
Inimene on maailma suurim parasiit...ja mul hakkas lihtsalt paha praegu.
See film on youtube'is ka muidu:
http://www.youtube.com/watch?v=jqxENMKaeCU
Head ööd, tahaks midagi ilusat vahelduseks unes näha, aga jääb vist ära...
See film on youtube'is ka muidu:
http://www.youtube.com/watch?v=jqxENMKaeCU
Head ööd, tahaks midagi ilusat vahelduseks unes näha, aga jääb vist ära...
Pierre Bourdieu "Meeste domineerimine"
Olen ise nii vaimuvaene, et pean jälle raamatust mingeid lõike siia kirjutama, aga keegi peab seda pimedat maailma ju valgustada ka proovima eksole...
Kui naine osaleb avalikus debatis, peab ta sõna saamiseks ja tähelepanu hoidmiseks pidevalt võitlema, ning kõrvalejätmine, mis neile osaks saab, on seda halastamatum, et seda ei tingi mitte sugugi selgelt väljendatud pahatahtlikkus ning et seda tehakse teadmatuse täieliku süüdimatusega: naisi katkestatakse, nende esitatud heale küsimusele vastuse saamiseks pöördutakse mõne mehe poole(justkui naine ei suudaks sellele vastata). Niisugune olemasolu eitamine sunnib naisi enese maksmapanemiseks kasutama sageli nõrkade relvi, mis stereotüüpe veelgi süvendavad: silmatorkav välimus, mida käsitletakse kui põhjendamatut kapriisi või enese eksponeerimist ning kohe hüsteeriliseks tembeldatakse; võrgutamine, mis seni kuni ta rajaneb teatud domineerimise tunnustamisel, sobib hästi sümboolse domineerimise poolt loodud suhte tugevdamiseks.
Lisaks sellele, et mees ei saa end alandamata sooritada sotsiaalselt madalatena käsitatud ülesandeid(muu hulgas ka sellepärast, et nende sooritmine meeste poolt ongi välistatud), võivad need samad ülesanded muutuda õilsateks ja rasketeks, kui neid sooritavad mehed ning olla tähtsusetud ja märkamatud, lihtsad ja tühised, kui neid sooritavad naised. Seda näitab nais- ja meeskoka, nais- ja meesrätsepa erinevus: piisab sellest, kui mehed asuvad väljaspool erasfääri tegutsema naiselikeks peetud ametites, et nad seeläbi muutuksid õilsamateks ja teisenäolisteks.
Nii nagu ka kõige perfektsem vehklemiskunsti valdamine ei tee mitteaadlikust mõõga-aadlikku, ei tunnustata ka klaviste(teatud naissoost trükitööline), kelle tungimine trükitööstusesse tekitas meeste seas suurt vastupanu, sest seadis kahtluse alla müüdi nende töö kõrgest kvalifikatsioonist.
Vastavalt universaalsele seadusele, mis kehtib lootuste kohandamise puhul võimalustele, püüdluste kohandamise puhul pakutavale, hakkab läbinisti soopõhise maailma pikaajaline ja varjatult puudulik kogemus pärssima kalduvust sooritada tegusid, mida naistelt ei oodata - isegi kui seda neile ei keelata. Nagu näitab selgelt järgmine kirjeldus soovahetusele järgnenud seadumuste muutustest, soodustab see "õpitud abituse" ilmnemist: "Mida rohkem mind naisena koheldi, seda rohkem ma naiseks muutusin. Kohanesin tasapisi. Kui arvati, et ma ei ole võimeline autoga tagurdama või pudeleid avama, tundsingi veidral kombel, et muutusin saamatuks. Kui arvati, et kohver oli minu jaoks liiga raske, siis seletamatul kombel pidasin seda ka ise enda jaoks liiga raskeks." Niisugune võrdlus pakub suurepärase võimaluse tabada seda ümberpööratud või negatiivset Pygmalioni efekti, mis hakkab naiste peal nii varakult ja niivõrd pidevalt toimima, et lõpuks jääb peaaegu täiesti märkamatuks(mõtlen siinkohal nt sellele, kuidas vanemad, õpetajad, kaasõpilased laidavad maha, või pigem ei julgusta tüdrukute õppima asumist teatud erialadele, täpsemalt tehnilistele või täppisteaduste erialadele: "Õpetajad ütlevad alati, et me oleme õrnemad... ja lõpuks me jäämegi neid uskuma", "Pidevalt korratakse meile, et poistel on teadusaladel lihtsam. Siis muidugi..."). Seda loogikat järgides on arusaadav, et niisugune "rüütellik" kaitsmine ise, lisaks sellele, et see võib viia tüdrukute kõrvalejätmiseni või seda õigustada, aitab samuti kaasa naiste eemalehoidmisele kontaktidest kõigi reaalse maailma tahkudega, "mille peale naistel pole soont", kuna need pole naiste jaoks.
Nii et, go fuck yourself ! Okei tegelikult pole tänapäeva mehed selles pasas ise süüdi, enamikku neist ja meist(naised jeeee)on lihtsalt kasvatatud kõike vastandama(mehelikku-naiselikku ; sooja-külma jne).
Domineeriv määratlus põhineb ajaloolistel domineerimissuhetel ja selle aluseks olevatel erinevuse otsingutel, sest mida muud siis mehelikkus on kui mitte teatud mittenaiselikkus?
Tuesday, October 13, 2009
SHARKWATER
Pean ennast jälle kuskil maha jahutama, kuigi pikk ja külm jalutuskäik koju töötas ka päris hästi, aga veits viha jäi sisse.
Nii, käisin sellist doki vaatamas nagu "Sharkwater" ja läksin selle filmi käigus üliemotsionaalseks, sest see film näitas et "what a sick world we are living in". Üks noor kutt nimega Rob Stewart on väiksest peale haide vastu huvi tundnud, et kas nad ikka on sellised jubedad elukad nagu räägitakse. Ta ise muide ujus haidega vabalt ringi ja tegi neile pai jne. Igaljuhul filmi point oli selles, et kõik inimesed on nii hõivatud selliste nunnude loomade nagu kutsude ja kiisude päästmisega(mida ka muidugi teha tuleb), et polegi märgatud et haide populatsioon 90% vähenenud on. Muide haid tapavad aastas vähem inimesi kui elevandid. Ma mäletan kui mu isa ka mulle kunagi rääkis, et rohkem surfareid on surma saanud delfiini-rünnaku tõttu kui selle tõttu et mõni haipoiss neid baitind oleks. See kõik on tegelikult väga üllatav, arvestades seda kui väga ujuva inimese siluett vees ujuva hülge omaga sarnaneb(kes on üks haide lemmikroogi). Aastas pidavad haid ründama umbes 5 inimest, samal ajal kui elevandid ja tiigrid tapavad umbkaudu 100 inimest.
Samal ajal on haid ise mässiv tapatalgute ohvrid. Aasias on nimelt väga hinnatud värk hai uimest tehtud supp(mis tegelikult on nii maitsetu, et seda peab kanapuljongi või muu taolisega maitsestama) ja seetõttu tapetakse seda 400 miljonit aastat ookeanides elanud kala täie rauaga. Oleks siis et kõik see liha ka kasutust leiab, aga ei, hail lõigatakse/rebitakse lihtsalt uimed küljest ja visatakse ta siis tagasi vette surema. Selle pooleteise tunni jooksul, mis mul tolle filmi vaatamise peale kulus tapeti 15 000 haid...
Ühtegi seadust, mis haisid kaitseks (nagu näiteks vaalade puhul) ka ei ole. Muide seadus vaalade kaitseks võeti ka vastu alles 1986, enne seda peeti neid samuti hulludeks kiskjateks(tuletage kasvõi meelde Moby Dick'i). Ainuke koht kus praegu haipüük keelatud on, on Galapagose saare lähedased veed. Filmis näidati, kuidas sinna kanti ka 30km mingit konksudega püüginööri sisse oli visatud ja kuidas 161 haid, lisaks veel muud kalad ja merikilpkonnad sinna erinevatel sügavustel kinni olid jäänd ja otsa saand. Eriti õõvastav oli koht, kus näidati merikilpkonna tapmist, kuidas tal kilp seljast ära kisuti ja suhu mingi nael taoti ja silmad peast välja torgati(ma ei suutnud seda kohta lõpuni vaadata).
Igatahes iga asi on siin maailmas põhjusega ja kui mingi liik lõplikult ära hävitada, mõjutab see tervet ökosüsteemi. Midagi ookeanis muutes, muutub midagi ka maismaal.
Üks keskkonna aktivist Paul Watson(kes haide ja vaalade kaitseks päris ekstreemseid meetodeid kasutab; rammib oma laevaga illegaalseid kalapüügi paate jne) ütles seal filmis inimese kohta väga hästi, täpne sõnastus pole meeles, aga see oli umbes midagi sellist : "Inimene arvab et ta on tohutult arenenud ja see annab talle õiguse jumalat mängida ja otsustada, kes sureb ja kes mitte, aga tegelikult pole ta midagi muud kui natuke ära tõusnud ja ülbeks läinud inimahv."
Vot nii!
Keda rohkem huvitab, siis http://www.defenders.org/
Nii, käisin sellist doki vaatamas nagu "Sharkwater" ja läksin selle filmi käigus üliemotsionaalseks, sest see film näitas et "what a sick world we are living in". Üks noor kutt nimega Rob Stewart on väiksest peale haide vastu huvi tundnud, et kas nad ikka on sellised jubedad elukad nagu räägitakse. Ta ise muide ujus haidega vabalt ringi ja tegi neile pai jne. Igaljuhul filmi point oli selles, et kõik inimesed on nii hõivatud selliste nunnude loomade nagu kutsude ja kiisude päästmisega(mida ka muidugi teha tuleb), et polegi märgatud et haide populatsioon 90% vähenenud on. Muide haid tapavad aastas vähem inimesi kui elevandid. Ma mäletan kui mu isa ka mulle kunagi rääkis, et rohkem surfareid on surma saanud delfiini-rünnaku tõttu kui selle tõttu et mõni haipoiss neid baitind oleks. See kõik on tegelikult väga üllatav, arvestades seda kui väga ujuva inimese siluett vees ujuva hülge omaga sarnaneb(kes on üks haide lemmikroogi). Aastas pidavad haid ründama umbes 5 inimest, samal ajal kui elevandid ja tiigrid tapavad umbkaudu 100 inimest.
Samal ajal on haid ise mässiv tapatalgute ohvrid. Aasias on nimelt väga hinnatud värk hai uimest tehtud supp(mis tegelikult on nii maitsetu, et seda peab kanapuljongi või muu taolisega maitsestama) ja seetõttu tapetakse seda 400 miljonit aastat ookeanides elanud kala täie rauaga. Oleks siis et kõik see liha ka kasutust leiab, aga ei, hail lõigatakse/rebitakse lihtsalt uimed küljest ja visatakse ta siis tagasi vette surema. Selle pooleteise tunni jooksul, mis mul tolle filmi vaatamise peale kulus tapeti 15 000 haid...
Ühtegi seadust, mis haisid kaitseks (nagu näiteks vaalade puhul) ka ei ole. Muide seadus vaalade kaitseks võeti ka vastu alles 1986, enne seda peeti neid samuti hulludeks kiskjateks(tuletage kasvõi meelde Moby Dick'i). Ainuke koht kus praegu haipüük keelatud on, on Galapagose saare lähedased veed. Filmis näidati, kuidas sinna kanti ka 30km mingit konksudega püüginööri sisse oli visatud ja kuidas 161 haid, lisaks veel muud kalad ja merikilpkonnad sinna erinevatel sügavustel kinni olid jäänd ja otsa saand. Eriti õõvastav oli koht, kus näidati merikilpkonna tapmist, kuidas tal kilp seljast ära kisuti ja suhu mingi nael taoti ja silmad peast välja torgati(ma ei suutnud seda kohta lõpuni vaadata).
Igatahes iga asi on siin maailmas põhjusega ja kui mingi liik lõplikult ära hävitada, mõjutab see tervet ökosüsteemi. Midagi ookeanis muutes, muutub midagi ka maismaal.
Üks keskkonna aktivist Paul Watson(kes haide ja vaalade kaitseks päris ekstreemseid meetodeid kasutab; rammib oma laevaga illegaalseid kalapüügi paate jne) ütles seal filmis inimese kohta väga hästi, täpne sõnastus pole meeles, aga see oli umbes midagi sellist : "Inimene arvab et ta on tohutult arenenud ja see annab talle õiguse jumalat mängida ja otsustada, kes sureb ja kes mitte, aga tegelikult pole ta midagi muud kui natuke ära tõusnud ja ülbeks läinud inimahv."
Vot nii!
Keda rohkem huvitab, siis http://www.defenders.org/
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
