Into the wild...

Vaatasin ka lõpuks selle filmi ära. Mis arvata sellest kui noor inimene annetab 24 000 dollarit, mis tal ülikooli jaoks kõrvale on pandud heategevuseks, lõikab pooleks oma pangakaardid,id-kaardi ja muud plastikasjad, mis oma isiku tõendamiseks või üleüldse tänapäeva maailmas funktsioneerimiseks vajalikud on, jätab vanemad teadmatusse, põletab kõik olemasoleva sularaha, jätab oma auto kuskile tee äärde ja võtab ette rännaku Alaskale? Ma vist polegi enne nii pikka küsimust moodustanud, aga vastus polegi eriti oluline. Ma lihtsalt hakkasin mõtlema, et ASJADASJADASJADASJADASJADASJAAAAAD, mul on tuba mingit elamiseks täiesti ebavajalikku sitta täis. Julgust poleks mul ka et 2 aastat üksinda kuskil metsas olla. Tegelikult ma olen päris kindel, et enamikul inimestel poleks. Mul tekkis lihtsalt hirm, et midagi on päris viltu kui mulle iseenda seltskond ei istu ja üksi olemine hirmu nahka ajab. Inimene on oma ürgsest lättest(oi milliseid sõnu ma kasutan) lihtsalt nii eemaldunud, et tunneb ennast enamasti turvaliselt ainult teistest omasugustest ümbritsetuna. Ahjaa, tegelikult filmi lõpuks jõuab peategelane ka ikkagi arusaamisele, et "Happiness - only real when shared."
Film põhines muide tõsielul. Ilmselt ei saa kunagi kindel olla et kui suur see nende nö.Hollywood'i autobiograafiate tõe konsistents ikka reaalselt on, aga see film tundus nagu päris päris.
Lisaks sellele meeldis mulle vahelduseks vaadata filmi kus inimesi suurt ei koti mis neil seljas on, aga kes ikkagi loomulikud ja chillid välja näevad...

Da Massive Cat Hunta

Olen suur tähekoopide ja horoskujude huviline. Ise olen lõvi tähtkujust ja ilmselgelt üks rõve ennasttäis eputis. Siinkohal pakuksingi teile lugemiseks meeleolukat gängsta-horoskoopi, mille leidsin selliselt meelelahutuslikult saidilt nagu www.vello42.com, jeeee!



PS! See lõvi-feil ajas mind kunagi hüsteeriliselt naerma, aga enam ei aja. Kurb...

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS MULLE!

10 aastat veel ja olen juba kortsus ja kibestunud eit, õudne:S
Tegelikult on nii, et kui ma suureks saan(või noh ütleme 40neseks) tahan ma olla nagu keegi neist tädidest...


...aga et tolles(veel nii kaugel olevas) eas sama hea välja näha, peaksin ma paljudest lõbusatest asjadest hoiduma(alkohol,sigaretid,hommikuni üleval olemine ja pidutsemine). Nii et ilmselt ongi mul valida kas elada praegu täiel rinnal ja tulevikus olla krimpsus ja kibestunud või elada tervislikult ja nautida elu ka hiljem.

Ma nüüd üritan enda tuju järgneva videoga üleval hoida...

http://www.youtube.com/watch?v=2RcQzHsDtWk

Ise jätan šampa lahti korkimise ja munakeetmise hommikuks,jeejee!

Ma lihtsalt ei saa oma silmi selle tüübi T-särgilt ära. Väga julge otsus midagi sellist kanda...khmm.

Foto: www.thecobrasnake.com

Kuidas ma lõunaks retuuse keetsin...

Viimase 2 nädala jooksul on väga palju actionit olnud. Üks nädal olin rohkem igal pool mujal kui kodus, aga vähemalt oli elu huvitav. Siinkohal peaksin kirja panema oma lemmiktsitaadi, sest just nõnda ma tegingi(väljaarvatud see et inimesed polnud in a field)...
take wrong turns . talk to strangers . open unmarked doors . and if you see a group of people in a field, go find out what they are doing . do things without always knowing how they’ll turn out . you’re curious and smart and bored, and all you see is the choice between working hard and slacking off . there are so many adventures that you miss because you’re waiting to think of a plan . to find them, look for tiny interesting choices . and remember that you are always making up the future as you go...

Nii, aga nüüd asja juurde. Olen juba ammu igatsenud elektrisiniseid retuuse, aga pole suurt midagi selle nimel ette võtnud. Viimase tõuke sain ilmselt üleeile, kui Sukiga järjekordset "Sex and the city" maratoni tegime ja Carrie'l taolised fantastilised asjad jalas olid.



Leidsin juhuslikult Samaaria poest sellised 10 kroonised jubedused...


Ostsin kuskilt kodutarvete poest puuvillase riide värvimiseks mõeldud riidevärvi(13.50 EEK). Pildil olev protseduur on retuuside keetmine, mis on vajalik selleks et värv kinnistuks.


Ja lõpuks sain valmis sellise asjaga. Tegelt olen veits pettund, lootsin et jääb tumedam ja intensiivsem see värv, aga kui mingid kõrgemad tokid all, siis ei tundugi nagu "vanaema kartulipõllul".


Ma lihtsalt väga loodan, et ma ei pea oma homset, 19.ndat sünnipäeva selliste peopesadega mööda saatma. Hetkel(paari tunni möödudes) on peopesad pidanud seebi üleolekut tunnistama ja värv on veidi heledamaks kulunud. Tahaks loota, et see värv retukatel ka sama hästi peal püsib kui mu kätel...

Doris Lessing'i "Kuldse märkmeraamatu" eessõna lugedes kadus mul see suur isu õppimise järele, mis mind viimastel päevadel saatnud on ära. Samas ma vist lasen ennast kõigel ja kõigil natuke liiga kergelt mõjutada ka, aga igatahes siin on need süüdi olevad lõigud, sellest eessõnast :


See algab, kui laps on alles viie- või kuueaastane ja läheb kooli. See algab hinnete, autasude, "kohtade", "lintide", tähtede - ja paljudes kohtades ikka veel ka triipudega. See on võiduajamiste mentaliteet, võitja ja kaotaja terminites mõtlemine. Last koolitatakse algusest peale niimoodi mõtlema: alati võrdlema, edu ja läbikukkumist vastandama. See on väljarookimise süsteem: nõrgemad heituvad ja langevad välja; süsteem on kavandatud tootma üksikuid võitjaid, kes üksteisega alalõpmata võistlevad. Iga lapse anded, hoolimata tema ametlikust IQ-st võiksid jääda talle kogu eluks, rikastades teda ja kõiki teisi, kui neid andmeid ei peetaks kaubaks, mille väärtuse määravad edupanused.


Teine asi, mida alguses peale õpetatakse, on omaenda otsustamisvõime umbusaldamine. Lapsi õpetatakse autoriteedile alluma, teiste inimeste arvamusi ja otsustusi otsima ning tsiteerima ja nendega nõustuma.

Ideaaljuhul peaks ütlema igale lapsele tema kooliaastate jooksul korduvalt midagi niisugust:
"Sind immutatakse praegu läbi ideoloogiaga. Me ei ole veel arendanud välja haridussüsteemi, mis oleks sellest vaba. Anna andeks, aga see on parim, mida me oskame teha. See, mida sulle siin õpetatakse on praegusaegsete eelarvamuste ja antud kultuuri valikute sulam. Isegi põgus pilk ajaloole näitab, kui ebapüsivad need ilmselt on. Sind õpetavad inimesed, kes on olnud võimelised kohanduma nende eelkäijate poolt kehtestatud mõtlemisrežiimiga. See on ennastpõlistav süsteem. Neid teie seas, kes on tugevamad ja isikupärasemad kui teised, julgustatakse lahkuma ja otsima enda harimise teid - oma otsustamisvõime harimise teid. Need, kes jäävad, peavad alati ja igavesti meeles pidama, et neid vormitakse ja kujundatakse nii, et nad sobiksid selle kindla ühiskonna kitsaste ja kindlate vajadustega."


Olgu veel öeldud, et Doris Lessing ise tuli koolist ära neljateistkümneaastaselt ning sai 2007.aastal 88.aasta vanusena Nobeli kirjanduspreemia...

Nägin unes, et olin mingil vabaõhuüritusel õhtusel ajal ja siis tuli kuskilt põõsast selline väiksemat sorti ninasarvik ja ründas mind täiega, nii et üks mu jalg oli täiesti lõhki kistud ja verine. Kartsin et jooksen verest tühjaks ja tuiasin tükk aega seal ringi, aga abi kuskilt ei saanud. Mingisugune arstitelk oli seal ka, aga seal oli väga pikk järjekord.
Ilus unenägu oli.
Tegelt ei olnud.