Into the wild...

Vaatasin ka lõpuks selle filmi ära. Mis arvata sellest kui noor inimene annetab 24 000 dollarit, mis tal ülikooli jaoks kõrvale on pandud heategevuseks, lõikab pooleks oma pangakaardid,id-kaardi ja muud plastikasjad, mis oma isiku tõendamiseks või üleüldse tänapäeva maailmas funktsioneerimiseks vajalikud on, jätab vanemad teadmatusse, põletab kõik olemasoleva sularaha, jätab oma auto kuskile tee äärde ja võtab ette rännaku Alaskale? Ma vist polegi enne nii pikka küsimust moodustanud, aga vastus polegi eriti oluline. Ma lihtsalt hakkasin mõtlema, et ASJADASJADASJADASJADASJADASJAAAAAD, mul on tuba mingit elamiseks täiesti ebavajalikku sitta täis. Julgust poleks mul ka et 2 aastat üksinda kuskil metsas olla. Tegelikult ma olen päris kindel, et enamikul inimestel poleks. Mul tekkis lihtsalt hirm, et midagi on päris viltu kui mulle iseenda seltskond ei istu ja üksi olemine hirmu nahka ajab. Inimene on oma ürgsest lättest(oi milliseid sõnu ma kasutan) lihtsalt nii eemaldunud, et tunneb ennast enamasti turvaliselt ainult teistest omasugustest ümbritsetuna. Ahjaa, tegelikult filmi lõpuks jõuab peategelane ka ikkagi arusaamisele, et "Happiness - only real when shared."
Film põhines muide tõsielul. Ilmselt ei saa kunagi kindel olla et kui suur see nende nö.Hollywood'i autobiograafiate tõe konsistents ikka reaalselt on, aga see film tundus nagu päris päris.
Lisaks sellele meeldis mulle vahelduseks vaadata filmi kus inimesi suurt ei koti mis neil seljas on, aga kes ikkagi loomulikud ja chillid välja näevad...