Ma olen siin kirjutanud, et ma ei julge päris endast siia suurt-midagi jäädvustada, aga kes ennast nüüd alljärgnevast tekstist läbi närib, saab päris palju teada. Ise ehmatasin ka ära ja veits mark on, kui täppi see läheb.

Minakultus ei väljendu tütarlapsel mitte üksnes oma füüsilise isiku ihaluses; ta soovib omada ja nautida kogu oma mina. Seda eesmärki täidavad intiimsed päevikud, kus tütarlaps meelsasti südant puistab. Ta sulgub seltsimatusse üksindusse, keeldub reetmast ümbruskonnale oma peidetud mina, mida peab oma tõeliseks minaks ja mis tegelikult on väljamõeldud tegelaskuju. Alati erineb see kangelanna tohutult sellest, millisena ta vanemaile ja sõpradele paistab. Samuti veenab neiu end selles, et teda ei mõisteta; tema kiindumus iseendasse muutub sellest vaid kirglikumaks: ta joovastub oma üksildusest, tunneb end teistest erineva, parema ja ainulaadsena: ta tõotab endale, et tulevik on kättemaks praeguse halluse eest. Sellest ahtast ja kehvast eksistentsist põgeneb ta unistustesse.