Aeh milline ilus ja imeline elu...

Mo minikoer on aknalaual valves

ebareality

Kell tiksub kohe 4 öösel ja ma olen ikka veel üleval, sest olen kerges sõltuvuses Võsareporteri pärlite vaatamisest. Näiteks selles videos (http://www.reporter.ee/2010/08/03/vosareporteri-jatkulood-vosa-tabas-prillimae-elukunstniku-poe-taga-topless-paevitamas/) nähtav huvitav naispersoon, paneb tahes-tahtmata endalt küsima, et "kas sellised inimesed on tõesti olemas?" või "kas ma tõesti jagan selle tädiga ühist koduplaneeti?"
Jah, väga põnev ja meeliülendav on Võsareporteri kangelaste ja kangelannade rõõmudele ja muredele kaasa elada:D

Täna bussipeatuses bussi oodates oleksin äärepealt enesevalitsuse kaotanud, sest mingi päikseprillidega töllmokk jõllitas mind ja naeratas kuidagi nilbelt. Hakkasin talle just ütlema, et ta oma pilgu-kiimluse lõpetaks, kui buss tuli ja tema bussipeale koperdamise viisist ja kepist, millega ta teed kobas, sain aru et ta on hoopis pime...feil.

twitter ei võimalda mulle ligipääsu oma peldikuseinale, nii et kirjutan siis siia.
MULLE EI MEELDI MINGID IRELEJAD KELLEL NAERATADES POOL MEETRIT IGET PAISTAB, TRA OLGE OMAETTE !
teistele head vana aasta lõppu! Peace!

Uhkemates piirkondades meeldib inimestele politseiga ähvardada, mingites treilerparkides on lihtsalt haisune, aga muidu on päris naljakas. Ise elan päris lahedas piirkonnas, mu host familyks on Barb (kes on mingi 70 ja ilmselt ei ütle ära ka paarist Botoxi süstist) ja Mel, kes on vist eluaeg igast kasulapsi ja kodutuid enda juures hõustinud, aga nad on muidu väga chillid. Oravaid on palju. Hommikust söön mäkis ja siis on ülejäänud päevaks söögiisu puudumine garanteeritud, öök. Raporteering lõppeb....side katkeeeb.... ldfsökldk Maris, San Antoniost, Texasest.

Tervitusi Texasest !

Siin on sitaks kuum ja mu päev möödub enamasti higisena mööda uksetaguseid joostes, üritades inimestele seletada et ma pole ei lasteahistaja ega rahvaloendaja, vaid student from Europe, kes ekspleinib educational toolse.