Ükskord kui mul hästi paha tuju oli...

 Pealkiri: yksiku inimese eepos

Olen endast väsinud
Ja mötlen kus on armastus.
Magada ei saa sest peas on 1000 mötet,
See tähendab et yletada tuleb mitu töket.

Miks ma elan?
Kes ma olen?
Kas ma olen hea?
Seda keegi peale minu enda päriselt ei tea.

Kuidas teised oskavad?
Tahaksin ju ka!
Vöi neil lihtsalt parem maskeering,
Mine sa nyyd tea.

Tyytan ennast,
Tyytan teisi
Palun ara mind vaid heidi.

Siin maailmas on yks inimene
Kellega söprust luua vaja
Et ei oleks hirmus
Ja kogu oma aja
Ma ainult seina najal
Omi hulle mötteid peast ära ajan.

Tahaks jöuda löpp-punkti,
Nii et teel end ära ei noki.
Sisemine monoloog,
Tihti miskit head ei too.

Kus on päike?
Näen vaid äikest,
Kuigi pöhjust nagu pole,
Ikka tundub köik nii kole.

Ära hala
Söö parem kala,
Mine jaluta,
Koera taluta,
Vöimle, mängi, naera
Ja pead ära valuta.

Ohkan ja ölad longu lasen
Läheb meelest et see pole mingi tase.
Mine ära murepilv,
Et mul jälle oleks ilus ilm.

Uimane on olla,
Öues tihti pime.
Kus sa oled,
Minu oma ime?

Nutta ei viitsi
Aga silmad on paistes.
End kunagi kiitsin,
Kuid nyyd olen vaikne.

Tahaks et riimid otsa mul löppeks,
Aga mu sees on pöhjatu kaev,
Nii et see jääb ainult mötteks.

 Tunnen, et olen isekas
Ja yks paras masekas.
Peas on mina,mina,mina,
Sel aal kui muu maailm keerleb mitte ainult ymber minu nina.
Soovin et mu elu oleks hoopis kinolinal.
See film jääks vist kahjumisse...